ja see, fakin küll, tuli tagasi. pea kaheksa ja pool kuud polnud ma teda kätte võtnud, eesmärgiga seda teha. aga täna oli nii-nii valus, et ma ei leidnud muud varianti olukorra päästmiseks.
kolm kuud on sellest möödunud, mil ma neid tarbisin, enesetundel ei olnud mingit vahet, kas neelan seda alla v mitte. septembrist tundsin end päris hästi, pool aastat püsisin. rekord tegelikult, viimase kuue aasta jooksul.
kas ma tarbin edasi? ei pigem mitte, ravi mõttes küll mitte, ma ei usu , et nad saavad mind aidata. sellest poole tunnilisest vestlusest , kus ma rääkisin pealiskaudset juttu ja tegin testi , ei ole kindel üldse, kas kirjutati mulle õiged välja.... aga muidu, vb proovin 50tk korraga alla neelata. pohh sellest maost, kehast, äkki siis kärbun ka ära, vaevalt et keegi paneb tähele, et mind enam ei ole. v noh, vb pannakse tähele, et üks loll on elust lahkunud ja ollakse õnnelikud kui kunagi varem, et teda ei pea kutsuma, ei pea tegema heaad nägu, et ouuu, sa oled hea sõber, naljakas, tore, jne jnejn
kõige huvitavam on see paradoks, et tegelikult , kui ta mängib lolli ja püüab inimestel head tuju tekitada, siis ta ise sisemiselt karjub valust. kuna ta hoolib inimestest nii väga , et ta ei taha, et nad tunneksid sama, mida tema tunneb. aga inimesed on rumalad, nad arvavad, et ta on elurõõmus inimene, ta on õnnelik ja teda võib veel fakin alandada ka. lisaks arvavad, et see inimene on pohhuist, ennast täis..... AGA tegelikult ei ole, EI OLE. ta on lihtsalt tekitanud enda ümber müüri, et mitte midagi tunda. aga mida see inimene ei arvestanud, oli see, et müür võib laguneda ja see vallutab ta uuesti ning jama hakkab jälle pihta.
krt, see oleks nii hea. tunda, et sa enam ei eksisteeri. keegi ei pea raha raiskama, aega, sõnu, südant (noh kui kellelgi see üldse on) . ja siis ma olen õnnelik, õnnelik, et olen pääsenud sellest ühiskonnast, sellest kehast, sellest haigusest. ma ei pea enam mõtlema, kuidas end vigastada v kuidas end äratappa, ma olen läinud sellest valu tekitavast elust. ma ei saa aru, miks ma olen feilinud, miks ma ei suuda, end ära tappa, miks ma krdi nõrk olen, et ei suuda lõigata vertikaalselt.
peaks vist kuupäeva paika panema, mil ma end ära tapan. äkki saan juba selle kuu lõpuks vabastada end selle elu ahelatest ning vabastada inimesed koormast, mida ma olen tekitanud.
aga samas kui keegi sisimas isegi hoolib minust, vb ta lõpuks mõistab, pärast minu lahkumist, et ei tasu olla nii egoistlik ja äkki ta päästab järgmise inimese sellest, mida olen mina pidanud taluma. vb tuleb ta mõistusele pärast teist korda ja saab aru, et inimesed eksivad.
aga noh, muidu, palun vabandust, et veel elus olen .
