Ära armu p(o)eeti

olen Suine Tuul ja ma kirjutan tulikirjas tähti tumetaevale

[suine-tuul]

mul on head ja vead põhiliselt vead paar head paar halba kes neid jõuab lugeda ma ei viitsi pugeda siin ausalt tunnistan mu iseloom on sitt

[suine-tuul]

[suine-tuul]

sa oled nii igav

rosinasilmad naeratus keskmine ilusad käed suht

-kõll-

“tere kuidas läheb? saada endast pilte”

seen 6.22 PM

[suine-tuul]

sa oled hoopis teisiti

sa oled hoopis teisiti kui sa oled minuga su silmad on mitut eri värvi need muutuvad päiksega käsi käes on soe teki all on palav

ma olen hoopis teisiti kui sa oled minuga ära vaata teisi las su silmad olla ainult minu jaoks armukadedus on tappev sest ma olen hoopis teisiti kui sa oled minuga

[suine-tuul]

meile, kellel pole sõpru

sületäis sooje pirukaid teeõhtud vaikuses vaatamas aknast välja rääkimas maailma asjadest kõigest ja mitte millestki tühi loba ent siiski õnn koosolemisest keegi, kes teab ja tunneb mind kes teab, et suhtlemises olen veidi nõrk ent sellest hoolimata vahel lihtsalt niisama vahel kutsub külla

hei, näed, tegin kooki tule sina ka

[suine-tuul]

see pole mingi armastusluule

selle luuletuse ma kirjutan iseendale mina, kes ma ammu pole enam endine mingil hetkel plõksatas sees ja sellest ajast saadik ma hingan raskemalt aga ma ootan ootan ära, kuniks saan kergemalt hingata süda veel tuksub sees tuksub iseenda jaoks

[suine-tuul]

miski muutumas on

aknad öösiti on lahti õhk toas on kargem

päike taevaga ei flirdi enam polegi nii valge

põllulilled metsa all on viimased neid enam juurde ei tule

purpursete õhtute pimedus võtab endale kullase suve

õige tasa olles seda peaaegu võib kuulata

sügis

[suine-tuul]

enda südame sügavates urgastes ma olen õnnelik

[suine-tuul]

mõni asi kriibib ja torgib sees tekitab valu, mille olemasolust polnud aimugi

kui näiteks sõbrad lähevad lahku kuhu ma need mälestused panen? õhtud veedetud meie lemmikus kohtumise paigas seal õitsesid sirelid

või kui ma tunnen et mul on nii palju öelda aga pole kedagi kes kuulaks ja kui on keegi kes kuulata võiks siis miks mõtlen ma ikka et teda kindlasti ei huvita

mõni asi kriibib rohkem kui teine aga torkavad kõik ühtemoodi

[suine-tuul]

südasuve leitsak tuleb ikka ootamatult keegi pole selleks valmis ei põlde katvad tuli-moonid ega mina sel hetkel ma mõtlen, et vihmased päevad pole tegelikult üldse halvad

[suine-tuul]

igakord kui keegi ei sulge ust jättes sinna prao kasvõi imetillukese täis lootusi ja mõtet "ehk ühel päeval" siis, armas, sulge see ise lajata kinni see pole mingi elu oodata kellegi järgi kes võib olla juba läinud

kui ta sooviks oleks ta sinuga ühel pool ust

[suine-tuul]

sa oled seal ja mina siin ent kuu meil akna taga on sama see suudleb meid unele ning tähtede all me uinume koos

[suine-tuul]

kõrbenud pannkoogid

mulle meeldib kui sa oled siin sult esimese asjana hommikul ümbert kinni võtta nina peale musi ja siis ruttu ülesse salaja köögis pannkooke teha oh, palun ära ärka veel sest kohvi pole valmis ja laudki katmata tegelikult ma tean, et pannkoogid tulevad alati sinu käe all veidi paremad minu omad on alati veidi kõrbenud või õhuksed aga need on ju siiski armastusega tehtud sest mulle meeldib kui sa oled siin ja ma tahan et sa oleksid siin homme ka ja veel lisaks kogu aeg

[suine-tuul]

kuivanud õite sadu

linnulaul värskelt õitsema hakkavad pojengid aiamaa hüljatud, rohus puude vahel taevasilm veel soojendab viimaseid tunde okstelt aegluubis lendamas kuivanud õisi suvine lumesadu ebatäiuslik soe igatsev kodu

[suine-tuul]

kuukirjad

pea padjal on mitmendat tundi ent kuu see uinuda ei lase ta kirjutab mulle kirju kohtumisest öisest

ööl, mil ta silitas sirelid roosaks ja minu rõõsadest põskedest olid järel vaid helevalged lõuendid jahedad muutlikud

nüüdsest magan kardin ees ja kuu mulle enam ei kirjuta

[suine-tuul]

on ilusaid hetki õnnepisarad voolamas päikest paitanud põskedelt alla ja siis on need    teised hetked

kui kõik valud on ühes koos korraga kui süda tahaks rinnust välja tulla ja võtta kaasa kõik need korrad mil ta pidi sinu pärast valutama kui süda ja sisikond ja kogu su keha nutab ja sa ei tea     miks

aga vihmapiisad su silmades tahavad välja tulla

las nad tulevad sest peale seda korjad sa end jälle kokku

ja elu läheb edasi

[suine-tuul]

kollaroheline    aas õrn tuuleiil mu ihul     paitab     nii õrn juulikuuheina  lämmatav lõhn     kriibib

igatsev vaikus   nii kauge

saan ärgata     veel