Kuna kÀes on karantiin, siis vÔin ma siia sama hÀsti ju lihtsalt oma luulet postitada
vÔibolla saan ma kunagi suureks ja kÀitun kombekalt.
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tÀnaval,
kÀitun korralikult nagu tÀiskasvanud
vĂ”ibolla saan kolmekĂŒmneseks ja
vÔi vÔtan 3 kassi ja hoolitsen nende eest
sest laste saamine on nagunii ĂŒlehinnatud ja keskkonda saastav.
vĂ”ibolla saan ma viiekĂŒmneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremÀÀrmuslaste pooldajaks nagu hetkel niivanad teevad
vĂ”i rĂŒgan ikka veel tööd nagu segane
sest kuidagi peab maksma laene ja liisinguid ja ostma ĂŒha uusi ja paremaid asju
sest nii on ju ikka kombeks
vÔibolla olen ma 70aastaselt vanaema, vÔibolla isegi vanavanaema
ja koon kamina ees lapselastelele sokke ja kampsuneid ja mÔtlen noorusaegadele
noorusele, kus kÔik oli ilusam -
muru rohelisem, taevas sinisem ja lumi valgem
ja kus ma alles mÔtlesin, milline vÔiks elu tÀiskasvanuna olla
mÔtlen tagasi ajale kui olin veel noor ja...
ja vĂ”ibolla saan ma siis ĂŒhel hetkel aru, et sellised ongi hetked, mis elu ilusaks teevad ja mida on hea meenutada
aga vĂ”ibolla elan ma kiire elu ja suren kahekĂŒmne viieselt
ja ei saagi vaadata tagasi ja