@ei-eksi-blog - Tumblr Blog

TWENTY ONE PILOTS 25.10.16

Jälle on Agete käinud kuskil üksi kontserdil. Sellel korral siis Helsingis ja bändiks üks ja ainus TWENTY ONE PILOTS.

Et mõista, kui oluline see sündmus minu jaoks oli, siis pean natuke rääkima taustast. Kui seda lugeda ei viitsi, siis keri julgelt edasi kontserdini.

Twenty One Pilotsit hakkasin ma kuulama umbes selle aasta kevadel, seega mitte just väga ammu. Kõige esimene kokkupuude oli küll varem, kui ma olin sattunud “Car Radio” peale, aga mulle üldse ei meeldinud see. See oli nii teistsugune, ma polnud kunagi varem sellist muusikat kuulnud, ma ei saanud sellest aru ja seega ma ei suutnud seda isegi lõpuni kuulata. Mingi aeg hiljem, kui “Stressed Out” sai raadios suureks hitiks, mulle hakkasid selle sõnad meeldima. Ma proovisin uuesti süveneda nende muusikasse. Nüüdseks on nad minu peaaegu lemmikbänd (lemmikuks jääb igavesti Nirvana). See esialgne segadus on asendunud väga suure austusega selle vastu, et nad teevad midagi teistsugust. Nende lüürika, oi jumal, see on nii deep. Need laulud räägivad päriselt millestki ja on nii ausad ja ehtsad. Suvel saatis Hendrik mulle video (http://bit.ly/2bzG9kS), kus Tyler teeb kõne, mis läks mulle nii hinge ja sellest hetkest ma teadsin, et ma pean nende kontserdile jõudma ja ma ei lase seda võimalust käest.

Lõik kõnest: This is going to be a safe place in here. We're celebrating the fact that we're alive, that we made it. I want you to know that music can help you get from one place to the next, and when you listen to music by yourself, you're trying to survive. At least that's what Josh and I use it for. But when you come to a show, you are celebrating. You're celebrating the fact with the thousands of people around you that you made it. You made it through that day, You made it through that show, and you're still kicking. You're still here. This is a safe place.

Umbes nädal hiljem oli mul pilet olemas Soome kontserdile. Jällegi mul polnud aimugi, kuidas ma sinna lähen, kuidas ma tagasi saan ja kus ma ööbin, aga ma teadsin, et sinna ma lähen. Ma ootasin seda kontserdi 2 ja pool kuud. Selle aja jooksul suutsin ma väga mitu korda mõelda, et ma ei jaksa enam elada, aga ma pidin sinna kontserdile jõudma. Ja ma jõudsin. I DID IT. Paar nädalat enne leidsin endale Couchsurfingu kaudu ka hosti ja ostsin laevapiletid ära.

Kontserdipäeva hommikul oli lumi maas. Tasub mainimist, et jõuluaeg ja talve algus on mu lemmikaeg. See oli ka kuidagi märk, et midagi imelist on sündimas. Sõitsin bussiga Tallinnasse ja sealt laevaga Helsingisse. Kuna mul pole nutitelefoni, siis olin hommikul endale juhised kirjutanud, kuhu ma minema pean (”kõnni sitaks otse” jne). Seal oli mingid teetööd ehk otse ei saanud minna. GREAT. Olen 2 sammu astunud ja juba eksinud. Mingi ime läbi sain ma lõpuks ikkagi aru, kuhu ma minema pean, aga kuna mul oli aega, siis käisin veel söömas. Teel jäähalli suutsin ma mitu korda ära eksida, aga õnneks soomlased räägivad väga hästi inglise keelt ja sain alati abi küsida. Kõik olid väga sõbralikud ja olin positiivselt üllatunud. Vahepeal leidsin ühe tüdruku, kes läks samale tänavale, kus oli jäähall ja kõndisime koos ja rääkisime juttu. Jõudsin sinna ikkagi liiga vara, aga järjekord oli väga suur juba. Pidin üle 2 tunni ootama, aga vähemalt mitte nii kaua kui Venemaal ja õnneks sellel korral ei jätnud salli ega kindaid maha. Järjekorras kuulasin muusikat, mis aitas mõtted mujale viia ja aeg läks kiiremini.

Kontsert toimus Helsingi jäähallis, mis mahutab 8200 inimest ja see oli välja müüdud. Mul olid istekohad üpriski kõrgel. Vaade oli väga hea. Esimest korda vaatasin suurt kontserti istudes, aga see oli ka uus ja huvitav kogemus, kui nägin, kuidas rahvas kaasa elas. Soojendas üks iiri kutt Bry, kes oli väga vahva. See tekitas sooja tunde, kui rahvas võttis juba soojendusesineja nii hästi vastu. Kui Twenty One Pilots lavale tuli, siis mul juba pisarad voolasid. See oli nii uskumatu, et ma olin nende live videosid nii palju vaadanud ja nüüd ma olen osa sellest. See show oli imeline. Valgustused olid ka nii hästi läbi mõeldud. Kõige imelisem oli see, et nad ise nautisid seda ja kaasasid rahvast. Toimus see connection, et pole lihtsalt esinejad ja publik, vaid me olime seal kõik koos. Nad kasutasid terve ruumi ära. Nimelt oli neil saali keskel ka 1 väike lava, kus nad vahepeal mängisid. Vahepeal tegi Tyler oma kadumise trikki, hamstripalli, rahva peal laulmist, ronis väikse torni tippu, Josh mängis rahva peal trumme ja tegi salto (videod all pool). Nad mängisid päris palju laule (26). Iga laul oli täiesti eriline kogemus. Selle kontserdi tase oli täiesti midagi uut, mida ma polnud varem kogenud. By far kõige parem kontsert, kus ma käinud olen. Ja üldse minu elu parim sündmus. See kõik toimus kuidagi mingis täiesti teises dimensioonis. Viimane laul oli “Trees” (see, mille video pärast ma siia tulingi) ja selle ajal ma nutsin kontrollimatult. Ma ei suutnud ka pärast kontserti nutmist lõpetada. Ma avastasin uue headuse taseme. See kontsert oli nii hea, et ma tahtsin ära surra, sest lihtsalt ma ei kujutanud ette, mis saab edasi. Ma olin just kogenud oma elu tipphetke ja ma teadsin, et siit ju läheb kõik ainult halvemaks ja mind ei oota Tartus mitte midagi. Lõpuks ma ikkagi suutsin selle emotsiooni suunata motivatsiooniks, et ka mina tahan kunagi suurele lavale pääseda ja tekitada rahvas selle emotsiooni, mille nemad minus tekitasid. Tavaliselt on nii, kui ootad midagi väga-väga, siis see ei vasta ootustele, aga sellega oli vastupidi. See ületas mu ootused ausalt vähemalt miljon korda.

Pärast kontserti ei leidnud ma rongijaama üles ja küsisin ühelt tüdrukult abi. Selgus, et see neiu läheb samasse kohta ja sõitsime koos. Ta aitas mul piletit osta. Ta oli väga tore ja lõbus inimene. Host oli mulle rongipeatusesse vastu tulnud. Ta oli ka väga viisakas ja tark mees. Rääkisime väga erinevatest teemadest (muusika, Dostojevski, Trump, kooseluseadus jne). Ta suutis tekitada hea koduse tunde ja tundsin ennast mugavalt. Hommikul pakkus ta mulle süüa ja seletas veel, kuidas ma tagasi linna saan. Üldse jõudsin seal järeldusele, et soomlased on sõbralik rahvas. Kindlasti julgustan inimesi Couchsurfima ja kavatsen seda ise ka teha tulevikus veel. Ja kohe kindlasti julgustan inimesi kontsertidel veelgi enam käima. Näha oma iidoleid päriselt ja olla osa sellest hetkest on midagi täiesti erinevat lihtsalt kodus muusika kuulamisest.

Setlist + videod:

Fairly Local intro http://bit.ly/2eMiCTf

Heavydirtysoul http://bit.ly/2eMiCTf alates 1:35

Migraine http://bit.ly/2f9yiNa

Hometown http://bit.ly/2dVam3Y (Tyleri kadumise trikk lõpus)

Polarize http://bit.ly/2dVc59J

Heathens http://bit.ly/2f0TJnc

House of Gold http://bit.ly/2eMulkz

We Don't Believe What's on TV http://bit.ly/2eMulkz alates 1:33

The Judge http://bit.ly/2eU2Nr3

Lane Boy http://bit.ly/2f9Eox7 Väikesel laval:

Ode to Sleep http://bit.ly/2hKnRRG

The Pantaloon http://bit.ly/2dVDhVM

Fall Away http://bit.ly/2dVDhVM alates 0:52

Johnny Boy http://bit.ly/2dVDhVM alates 1:42

Forest http://bit.ly/2dVDhVM alates 2:06

Addict with a Pen http://bit.ly/2dVDhVM alates 4:17

March to the Sea http://bit.ly/2dVDhVM alates 7:03

Kitchen Sink http://bit.ly/2dVDhVM alates 8:34

Holding on to You http://bit.ly/2eUxaxQ alguses Tyler laulab rahva peal, Joshi salto

Ride http://bit.ly/2dVHEzU Joshi mängib trumme rahva peal http://bit.ly/2eN9k9w

Stressed Out http://bit.ly/2f5zNh9

Guns for Hands http://bit.ly/2dVGTH9 Tyler hamsteripallis

Tear in My Heart http://bit.ly/2f1E5YE

Car Radio http://bit.ly/2f1F1w8 Tyler lõpus torni otsas

Goner http://bit.ly/2eUvTqw

Trees http://bit.ly/2f5Zs8O AMAZING LÕPP

Mis asi see Intsikurmu on? ehk Intsikurmu 2016

Seda küsiti iga kord, kui ütlesin, et lähen suvel Intsikurmule. Ega ma ise ilmselt küsisin selle sama küsimuse aasta tagasi Freyjalt, tänu kellele ma üldse sinna läksingi. Intsikurmu on Põlva metsas toimuv väga mõnus festival. See oli minu esimene aasta ja kindlasti mitte viimane. Kellegi päris mõnus lühike kokkuvõte sellest aastast: http://bit.ly/2aVSR24

5.08

Samal ajal, kui enamik eestlasi oli Weekendil, siis meie läksime kahe klassivennaga Põlvasse. See oli hea, et polnud kaugele minna, mõnus lühike sõit, ei jõudnud üksteise higihaisu kätte ära lämbuda. Sinna jõudes ei teadnud, kuhu ma parkima pean ja siis panin VIP parklasse auto. Vanahea Agete ei saa parkimisega hakkama. Mõtlesin, et kui mingi jama tuleb, siis süüdistan seda tüüpi, kes ütles, et ta ei tea, kus parkla on ja et ta lubab siin parkida. Aitasin kuttidel staadioni peale telki püsti panna ehk seisin lihtsalt kõrval ja naersin, kui nad hakkama ei saanud. Läksime alaga tutvuma. Seal oli 2 lava, mille vahel oli küngas. Kontserdid toimusid kogu aeg kordamööda ehk teoreetiliselt, kui ei söö, siis võid kõik esinejad ära kuulata. Aga see variant jäi minu jaoks ära, sest seal oli maailma parim käsitööjäätis. Festivali alustas Ouu (http://bit.ly/2bsAiPL). Nad olid head, aga mitte väga meeldejäävad. Väiksemal laval esines Lätist pärit Alise Joste (http://bit.ly/2byJVh4). Ma olen teda juba 2 aastat tahtnud Positivusel kuulata, aga kuidagi ei ole ikka jõudnud. Hea, et lõpuks sain kuulatud. Tema muusika on väga rahustav. Pikutasime teki peal ja vaatasime pilvi ja täpselt perfektne muusika selle jaoks. The Sound Poets (http://bit.ly/1zsCMrt) oli ka Lätist kohale tulnud. Nende muusika mulle väga meeldis. Ans.Andur (http://bit.ly/2bj5T5N) mulle nii väga ei istunud, aga õnneks pärast seda oli Erki Pärnoja (http://bit.ly/2bnj9Lr), kes oli jälle väga hea. Sellel korral mul jalad veel ei valutanud ja sain rohkem keskenduda muusika kuulamisele kui eelmine kord. NOEP (http://bit.ly/1tyK3V3) oli jälle täitsa sick. Aga sellel korral oli veel suurem lava, veel rohkem rahvast ja veel ägedam valgusšõu. Vahepeal sain teada, kuhu parkima peab ja parkisin auto õigesse kohta, sest VIP sissepääsust ei pääsenud sisse tavalise käepaelaga ja no ega mina ei viitsi iga kord haige ringiga minna. Agent Fresco (http://bit.ly/1jyFmgg) Islandilt ka meeldis väga-väga. Nende solist ei olnud vokaalselt üliandekas, aga siit tuligi välja see, et kui sul on tahtmist muusikat teha, siis sa saad sellega hakkama. Ma tundsin tema kirge ja tahtet ja see oli inspireeriv. Lexsoul Dancemachine'i (http://bit.ly/2bnMCDw) ajal hakkas väga kõvasti vihma sadama, aga see tegi selle veel ägedamaks. Täpselt see filmistseen, kus hakkab järsku padukat sadama ja inimesed panevad käed üles ja keerutavad ennast. See olin mina. Ma olin juba enne seda nii elevil, sest ma teadsin, et nad on head ja nüüd on nad pimedas ja oma kodumaal ja väga suure rahvahulgaga. Me laulsime täiega kaasa (sõnu ei teadnud, aga see pole oluline) ja tantsisime vihmas. See oli kuidagi nii õnnelik hetk, ma tundsin, kuidas vägisi tuleb hiigelnaeratus suule. BOKKA Poolast (http://bit.ly/1ifLdXX) lõpetas esimese päeva. Kahjuks rahvast oli nii vähe alles jäänud, sest inimesed olid pussyd ja läksid ära. What a shame, sest väga hea kontsert oli, hästi läbimõeldud ja hea lavaline show. Oskar ja Sass läksid ka ära telki ja jäin üksi seda nautima. Olin väga õnnelik, et ma autos magasin. Panin auto natukeseks sooja, kuivad riided selga ja jäin oma häärberis magama. Magasin umbes 10 tundi õndsat und. Oli hea päev.

6.08

Hommikul ilmusid kuskilt välja väga väsinud Sass ja Oskar. Läksime festivalialale pannakaid sööma. Esimene esineja oli Abandoned Elysium (http://bit.ly/2bHOc5a). Tahtsin täiega hüpata, headbangida ja hullu panna. Nägin veel paari inimest, kes tahtsid sama teha, aga üritasid samamoodi eestlaslikult oma metalhinge vaos hoida. Olin pahane, et nad olid pandud kõige esimeseks. Nad on hea metalbänd, aga neil puudus solist ja esines tehnilisi probleeme ning väga vähe rahvast oli. Wolfredt (http://bit.ly/2bHPDAj) oli üllatavalt hea. Jällegi olin üllatunud, et instrumentaalbänd suutis mind ära võluda. Kulutasin peaagu kõik oma raha selle ultrahea jäätise peale. Läksime Mick Pedajat (http://bit.ly/1QJAm9v) kuulama. Tema esitus oli väga lummav. Ta on üks omapärasemaid ja erilisemaid muusikuid, keda tean. See oli minu 3. kord teda laivis kuulata ja jätkuvalt ta suutis mind üllatada. Ta esitas laulu “Koju” nii hingestatult, et automaatselt pisarad voolasid. See mees on the real mvp. KATEA (http://bit.ly/1ZZN1fO) Soomest mulle nii väga ei meeldinud. Mul ei ole ka midagi halba öelda, lihtsalt ei istunud. Reketi (http://bit.ly/2bsNwfl) esitusest veendusin, et see pole ikka minu muusika. Aga samas rahvale ta meeldis ja täitsa vahva oli. Tõmbas mingi tillika, tegi ainult pool tundi, et rahvas teda tagasi nõuaks ja siis tegi pooled laulud uuesti. Mooncake (http://bit.ly/2bnPZKS) Venemaalt oli väga äge. Need pimedas kontserdid on ikka hoopis teistsugused. I Wear* Experiment (http://bit.ly/2bHQ8uh) oli parem kui Positivusel. Oli näha, et nad nautisid täiega kodulaval olemist. Ja jällegi mingi värk ikka on selle pimedusega. Peaaegu kõik esinejad olid kuulatud ja olin juba paanikas, et noh ei teagi, ei oska otseselt oma lemmikut välja tuua. aga siis GUEZ WHOZ BAK. See on Tommy Cash (http://bit.ly/2bnn62L). SICKKKKK. See tema uus laul “Winaloto” oli täiesti crazy laivis. Mees lihtsalt küttis rahva nii üles ja väga haige oli. Täiega lahe oli see, et tehti seda massi squatti. Kõik kükitasid ja kui beat droppis, siis hüpati püsti. MENTAL. Pärast seda polnud kahtlust, et vot see oli minu lemmikkontsert. Okei jah ta pole selline artist, keda ma iga päev kuulaks jne, aga kutt on teistsugune ja ta laivid on täiesti mentalid. Õhtu lõpetas Argo Vals (http://bit.ly/2bezyPH), kes jäi pärast Tommyt veidi kahvatuks, aga siiski mõnus lõpp festivalile. Käisime veel natuke ringi, avastasime metsa ja siis alustasime sõitu koju.

Lõpusõnad: 2 päeva täis mahedat muusikat ja head vaibi. Võin seda nimetada isegi minu jaoks eestlaste üheks suurimaks saavutuseks. Korralduslik pool võiks natuke paremaks minna ja mul on usku, et läheb. Ilmselt nad ei osanud arvata, et rahvast nii palju tuleb ja see nii populaarseks saab. Pilet maksis ainult 25 euri, parkimine ja telkimine oli tasuta. Nii et minek oli täiesti seda väärt. Sain sealt väga palju inspiratsiooni ja 100% soovitan.

Mida teeksin järgmine aasta teisiti: See pole küll minu teha, aga loodan, et on veidi parem ilm ja siis saab seal öösel veel edasi chillida, sest dekoratiivne pool oli väga ilus.

Minu Intsikurmu 2016 tunnuslaul: Tommy Cash - Winaloto http://bit.ly/29SifGQ

Paar Oskari jäädvustatud pilti:

#intsikurmu

POSITIVUS 2016

Vaata eelmise aasta postitust siit: http://bit.ly/2bcT8N3

14.07

Sellel aastal läksin festivalile oma autoga koos Grete-Liisi, Liisa, Ingu ja Meelisega. Väga muhedad inimesed, kes tegid sõidu ägedaks. Kuulasime vanu hitte ja laulsime täiega kaasa. Positivuse parklasse jõudes suutsin ma auto muidugi viltu parkida, terves reas ainuke halvasti pargitud auto :) Siis tekkis probleem, kuidas need kõik asjad ühe korraga telklasse vedada. Mis seal ikka, seljakotid selga, magamiskotid kaela ja muud kotid kätte. Sinna jõudes tervitasid meid nagu eelmine aastagi võõrad lätlased, kes pakkusid abi asjade tassimisel. Ilmselt nägime tõesti abitud välja. Olime võtnud kolmekesi Liisa ja Grete-Liisiga 300-eurose vineerist majakese. Infoks: seal on 4 magamiskohta koos täispuhutud madratsiga ja elekter. See oli kindlalt hea otsus, aga raha on natuke palju selle eest. Elekter osutus järgnevatel päevadel väga kasulikuks. Sai nuudleid ja kohvi teha ja võõrastelt laadimise eest raha küsida. Kui olime ennast sisse seadnud, siis mängisime koos lätlastega võrkpalli. Lätlased tutvustasid meile Hektorsit (mingi bränditaoline odav alko). Hektorsi ringist ei tohtinud väljuda, see oli reegel. Eks võtsin ka ise paar kõmakat ja need jäidki mu Positivuse ainsateks kõmakateks, sest flashback eelmisele postitusele: Sellel aastal soovin, et ma mäletaksin kõiki vahvaid seiklusi ja et ma teeksin rohkem mälestusi iseseisvalt ilma ainete abita. Võtsime DURUM KEBABI!!!! Ma olin seda hetke nii kaua oodanud. See oli eelmise aasta põhitoit ja ka aasta hiljem oli see ikka sama hea. DJ mängis juba mussi laheda Red Bulli auto peal. Meie naabrid otsustasid mere äärde minna. Läksin ka kaasa, aga pärast mingit viiendat Hektorsi ringi pealt vaatamist sain aru, et mul oleks ilmselt üksi lõbusam kui nendega ja läksin tagasi telklasse. DJ auto ees oli juba päris palju rahvast. Korra oli selline kurb hetk, et ma olen enda lemmiküritusel üksi, aga siis läksin tantsima, tundsin ennast täiesti vabalt ja tantsisin täiega. Vahepeal oli mereseltskond tagasi tulnud ja teised tulid ka minuga tantsima. Öösel sadas räigelt vihma ja majake lasi natuke läbi. Kuna mina magasin alumisel korrusel, siis mulle ei tulnud midagi kaela, aga kuuldavasti ülemistel ujutas.

15.07

Mingid kutid hakkasid majadele kilet peale panema. See oli väga armas neist, kinkisime neile minu 2 Karli. Oli alanud 1. festivalipäev. Esimene kontsert, kuhu me jõudsime oli The Boondocks (http://bit.ly/2aHa5B3). Nad on Pärnust pärit kutid ja mängisid väga mõnusat indie rocki. Vahepeal nägin telklas eelmise aasta semu Brooklyni telgikaaslast. Otsustasime Grete-Liisiga teda jälitada ja leidsimegi Brooklyni. Väga hea algus! 2. kontsert oli Years & Years, kes esines pealaval. Mulle väga meeldis see. Kohati rohkem popilik muusika, kui ma muidu kuulan, aga hea live oli ja nad andsid head energiat. Eriti ilus oli lugu “Eyes Shut” (http://bit.ly/1VNSmWf), mida ma polnud varem kuulnud ja mis sai kohe minu lemmikuks. Pärast seda istusime künka peal ja kuulasime Hot Chipi (http://bit.ly/1n5RoEd), kes mulle väga muljet ei avaldanud. Hakkasime üksteist käbidega loopima. Asi läks nii kaugele, et hakkasime ka teisi nendega loopima, et nende reaktsiooni näha. JUST A PRANK PRO. Siis läksime NOEPi kuulama, kes esines kõige väiksemal laval. (http://bit.ly/2bj57GY) Ta polnud veel lavalegi tulnud ja rahvas oli hullumas. Rahvast oli nii palju sinna väikesesse sauna pressitud, aga SEE OLI TÕESTI ÄGE. Lausa nii äge, et minu lemmikkontsert Positivuselt!!!! No tõesti, rahvas laulis ja hüppas ja kõik oli väga võimas. Õhtu lõpetas Mark Ronsoni DJ set pealaval. Kuulasime seda algul telklast ja rahvas karjus nii kõvasti, et ikka pidime ka kohale minema. Päris vinge ilutulestik ja show oli. Õhtu lõpetasime meie majakese ees. Brooklyn lasi enda kõlarist mussi, mis meelitas ka 2 saarlast kohale. Päris vinge tantsulka tegime. Üks naaberlätlastest oli kõlaka alustanud, et meie majakeses müüakse extasyt ja me ei jõudnud ära lugeda, mitu korda tuldi meilt seda küsima. Selgituseks siis, et meie ei müünud, ausalt ka.

16.07

Päev algas I Wear* Experimenti (http://bit.ly/1PqNxwW) kontserdiga. Nende muusika pole päris minu muusika, aga jällegi live oli täitsa hea, eriti mingi lugu lõpupoole, kus oli tunda ka rokilikke elemente. Pärast seda läksime The Boondocksi akustilist kontserti kuulama, lebotasime nende lebokottide peal. Olin sõbranna kaisus, vaatasin taevast ja kuulasin head muusikat, super. Järgmine kontsert oli Seinabo Sey (http://bit.ly/2b4re4d). Mulle meeldis, et laulja suhtles publikuga ja oli väga inspireeriv. Läksime sealt natuke enne lõppu ära, et John Newmanile (http://bit.ly/1jY47Lf) jõuda, kes esines pealaval. SEE MEES OSKAB TANTSIDA! Ka tema suhtles väga hästi publikuga ja vahepeal tuli lausa pisar silma. Kuna teadsin enamus laule, siis sain ka kaasa laulda (karjuda). Jäime lava ette M83e (http://bit.ly/1P0Pu6l) ootama. Nad mängisid väga-väga hästi ja valgusshow oli pimedas amazing. Kohati oli see kontsert isegi mediteeriv. Ja nagu Freyja väga hästi ütles, siis üks asi on neid kuulata netist ja hoopis teine asi laivis. Ainuke asi, mille kallal norida olekski ilmselt suhtlemine publikuga, mis jäi veidi vajaka. Mulle meeldib, kui artist suudab luua tunde, et me oleme kõik üks, ei ole mingit suurt erinevust esineja ja publiku vahel, vaid me oleme siin kõik koos. Chillisime telklas kuni Cartoonini. Ma tahtsin täiega nende laule kuulda, aga nad lasid ainult mingit lampi klubimussi. Olin veidi pettunud. Ei viitsinud seda kuulata väga, liiga palju hüppavaid purjus inimesi õlletopsidega, millest enamus lendas igale poole mujale kui suhu. Aa ja väike tähelepanek, et megapalju eestlasi oli. Eelmine aasta sain ikka tutvuda erinevatest rahvustest inimestega, aga sellel aastal oli ime, kui eestlaste vahelt mõne lätlasegi leidsin. Nii tihti tuli olukordi ette, kui keegi küsis suitsu või tuld inglise keeles ja siis pärast küsimust “where are you from” tuli vastusele “Estonia” reaktsioon “tra jälle eestlased”.

17.07

Alustasime Freyjaga päeva Lexsoul Dancemachine'iga (http://bit.ly/2biTUW1). Nad olid NII ENERGiLISED ja KÜTSID TÄIEGA. Väga hea äratus. See oli ka üks mu lemmikutest. Ja kokkuvõttes võiks öelda, et eestlaste etteasted täiega üllatasid ;) Kali Briis Band (http://bit.ly/2b16p7Q) oli järgmine, kelle muusika sarnaselt IWE-ga ei ole minu maitse, aga jällegi oli laivis täitsa tore kuulata. Pärast seda esines Wolf Alice (http://bit.ly/1obctv6) pealaval. Neid ma ootasin kõige rohkem, sest nende muusika oli kõige minulikum ning ma ei pidanud pettuma. Olime Liisaga esireas ja nautisime täiega. Vihma hakkas sadama, aga enne telklasse naasemist kuulasime veel natuke Oh Wonderit (http://bit.ly/1k55ZSa). Nad olid nii armsad, ausad ja ehedad. Tulime tagasi Erki Pärnoja (http://bit.ly/2bcT0gp) ajaks. See oli väga-väga hea! Freyja oli mulle juba nii palju rääkinud, kui head muusikat ta teeb ja nüüd lõpuks kuulsin ise ka! Üldiselt ma väga palju instrumentaalmuusikat ei kuula, aga see tõesti üllatas. Pealaval lõpetas Iggy Pop (http://bit.ly/1m71x16) Positivuse. Ta oli hull vana, lasi ilma särgita ringi ja tegi igast lollusi, äge oli. Viimasel ööl läks pool meie seltskonnast ära ja jäime Grete-Liisi ja Meelisega kolmekesi. Meie läksime alles järgmisel hommikul koju. Viimasel ööl chillisime mingite eestlastega, kes olid täitsa toredad, rääkisime päris kaua juttu ja selline rahulik lõpp imelisele festivalile.

Lõpusõnad: Eelmise aastaga võrreldes ütleksin veel seda, et kui ma eelmine jahusin, kui hea see telkla möll oli, siis see aasta meeldis festivalialal rohkem. Kontserdid olid väga head ja nautsin muusikat. Mis mulle Positivuse puhul veel silma on jäänud on hea korraldus. WC-d puhastatakse mitu korda päevas, telklas on neid igas nurgas, väga palju häid söögiputkasid, kus pole ulmelist järjekorda, hea ajakavast kinni pidamine jne jne.

Mida järgmisel aastal teisti teeksin? Võimalik, et lähen üksi. See ei ole kuidagi mõeldud solvanguna enda sõprade pihta, vaid lihtsalt ma arvan, et kõik peaksid korra üksi festivalil käima. Võtan lihtsalt aega endale ja naudin muusikat ja vibe'i.

Minu Positivuse 2016 tunnuslaul: NOEP - Golden http://bit.ly/2aJc84b

Mõned semude poolt jäädvustatud pildid:

#Positivus2016

LIVE'IDE NIMEKIRI

Nimekiri bändidest ja artistidest, keda olen oma elu jooksul live'is kuulnud. Enam-vähem kronoloogilises järjekorras. Nimekiri pidevalt täieneb. DJ-d kaldkirjas ja välismaa artistid tumedamalt.

1. Andrea Bocelli 2x 2. Jaan Tätte 3. Lenna Kuurmaa 4. Ott Lepland 5. Koit Toome 6. Getter Jaani 2x 7. Liis Lemsalu 8. Rosanna Lints 9. Teele Viira 10. Artjom Savitski 11. Triin Niitoja 12. C-JAM 3x 13. Smilers 14. Ryan Keen 15. Ed Sheeran 16. Neon Saturdays 17. Tom Odell 2x 18. Placebo 19. Jack Garratt 20. Ewert and The Two Dragons 21. Kasabian 2x 22. Sibyl Vane 23. The Bongo Club 24. The Big Bluff 25. DaGamba + Sinfonietta Rīga + choir Juventus 26. Rudimental DJ 27. Example (DJ WIRE) 28. Tiësto 29. Martin Garrix 30. Chase & Status 31. Armin van Buuren 32. David Guetta 33. Üllar Jörberg 34. Her Memorial Discourse 4x 35. Revolver 36. Tommy Cash 4x 37. The Fading 38. Bring Me the Horizon 2x 39. Elephants From Neptune 3x 40. Captain Lionel 2x 41. Blinded Memory 42. Chasing the Rise 43. Saints Be warned 2x 44. Everfall 2x 45. The Ripley Effect 2x 46. Mick Pedaja 3x 47. Marten Kuningas & Miljardid 48. Terminaator 49. Triana Park 50. The Princes 51. Electric Pyramid 52. Queen ja Adam Lambert 53. Daniel Levi 54. The Boondocks 6x 55. Years & Years 56. Hot Chip 57. NOËP 3x 58. Mark Ronson DJ set 59. I Wear* Experiment 3x 60. Kali Briis Band 61. Seinabo Sey 62. John Newman 63. M83 64. Cartoon DJ set 65. Lexsoul Dancemachine 2x 66. Wolf Alice 67. Oh Wonder 68. Erki Pärnoja 3x 69. Iggy Pop 70. Ouu 3x 71. Alise Joste 72. The Sound Poets 73. Ans. Andur 74. Agent Fresco 75. BOKKA 76. Abandoned Elysium 2x 77. Wolfredt 78. KATÉA 79. Mooncake New Symphonic Music Orchestra 80. Reket 81. Argo Vals 2x 82. Fuqtual 83. Moonrocket 84. Mad Morality 85. Lights on the Ceiling 86. Three Thousand Reasons 87. Islanders 88. Ol' Mill 89. Sitaharakas 90. Torabora 91. J.M.K.E 92. Ludovico Einaudi 93. Rolf Roosalu 94. Kirju Tigu 95. The Uninvited 96. Charlemagne 97. Space Note 98. To'Ko 99. The Notes 100. The Werg 101. Bry 102. Twenty One Pilots 103. Three Leg Dog 104. Meisterjaan 2x 105. AIM 106. Horror Dance Squad 107. Dead Furies 108. Of Roofs, Genes and Stolen Meanings 109. Frankie Animal 2x 110. Basement 111. While She Sleeps 2x 112. Project Dekadenz 113. Cojones Briefcase 114. Liblikas 115. Sattiva 116. Lepatriinu 117. Bohemian Grove 118. The Word Alive 119. Asking Alexandria 120. Jaan Pehk 121. Edmund Hõbe 122. Elizabete Balčus 123. Biffy Clyro 124. The Kills 125. Foo Fighters 126. Shvpes 127. Novelists 128. Northlane 129. Pale Waves 130. The 1975 131. Bear's Den 132. Kings of Leon 133. Psychiatric Ward 134. A Crime Called 135. Three Days Grace 136. Púr Múdd 137. Slow Bloomer 138. Mumrunner 139. Get Your Gun 140. Trad.Attack! 141. Nothing But Thieves 142. Pixies 143. Grandmaster Flash 144. JP Cooper 145. Singapuras Satins 145. Cigarettes After Sex 2x 146. Fakts 147. Francobollo 148. Rae Sremmurd 149. Ellie Goulding 150. Austra 151. Jose Gonzalez 152. The Lumineers 153. Alt-J 154. Carnical Youth 155. Knower 156. Red Hot Chili Peppers 157. Progress 158. Karl Petti Band 159. Vaiko Eplik ja Eliit 160. IIRIS 161. Holy Fuck 162. Colors of Today 163. Liisi Koikson 164. Lucy Rose 165. Els Himma 166. Põhja Konn 167. Throws 168. Mammut 169. Liima 170. Eik 171. Eddie & The Lovemakers 172. Popidiot 173. Noah Kin 174. Holy Motors 175. Shipsea 176. Bandmaster 178. The xx 179. Mees Inc. 180. Diäb Soule 181. Estoner 182. Mang Ont

QUEEN JA ADAM LAMBERT

5.06.2016 Tallinn

Ma olen veel liiga emotsionaalne, et seda kirjeldada, aga ma teen seda ikkagi. See oli kõige imelisem sündmus mu elus. Imeline on muidugi vale sõna, sest ma ütlen ka hea jäätise kohta imeline, aga see oli midagi erakordset. See oli perfektne. Kõik oli perfektne – Electric Pyramid (soojendusesineja), Roger Taylor, Brian May, Adam Lambert, Rufus Tiger Taylor, valgustus, minu seltskond, publik, ilm ja kohad. Mul oli suur au, et ma sain kogeda midagi nii perfektset. Siin maisel ilmal on ainult üks laulja väärt Queeniga koos laval olemist ja selleks on Adam Lambert. Ta on ise üks väike queen Queenis. Ta andis endast 100%. Temas oli midagi freddie'likku – tema lavaline show, tema särtsakus, tema kostüümid ja tema hääl. Aga ta ei jäljendanud Mercuryt, ta oli tema ise ja ta sobis sinna. Ja muidugi Roger Taylor ja Brian May. Nad on jumalad. Briani jumalikud kitarrisoolod ja Rogeri drum battle oma pojaga. Mõlemad vanad on ka väga super lauljad, lisaks taustavokaalidele laulis Brian May “Love of my life'i” ja Roger Taylor “A kind of magicut". “Love of my life'i” ja “Bohemian rhapsody” ajal ilmus Freddie ekraanile ja ta oli seal, ma vannun, et ta oli seal!!!! Me tegelikult isegi nägime rahva seas ühte vanemat meesterahvast, kes oli 100% Freddie. Freddie Mercury esinemise ajal lahkus Adam Lambert lavalt ja selle eest ka nii suur austus tema vastu. Lõpus “We are the championsi” ajal, kui neid kollaseid pabereid taevasse lasti, siis oli mul tõesti tunne, et me oleme kõik tšempionid. Igaüks meist, kes seal oli, sai kogeda võidumaitset. A moment of silence for those who were not there...

One Vision

Hammer to Fall

Seven Seas of Rhye

Stone Cold Crazy

Another One Bites the Dust

Fat Bottomed Girls

Play the Game

Killer Queen

Don't Stop Me Now

Somebody to Love

Love of My Life (Brian May on vocals)

A Kind of Magic (Roger Taylor on vocals)

Drum Battle

Under Pressure

Crazy Little Thing Called Love

I Want to Break Free

I Want It All

Last Horizon (Brian May cover)

Guitar Solo

Tie Your Mother Down

Bohemian Rhapsody

Radio Ga Ga

Encore:

We Will Rock You

We Are the Champions

Sõnad „üksindus” ja „üksinda” ei ole sünonüümid, küll aga omistatakse neile tihti sarnane tähendus. Kuigi sotsiaalsete olenditena tunneme vajadust teiste inimeste olemasolu järele, saab mõttemustreid muutes avastada iseolemise võimalikkuse ja võlud.

ma tahan kedagi

Ma tahan kedagi, kellega ma saaksin ühe ööga “New Girli” esimese hooaja ära vaadata. Ma tahan kedagi, kellega ma saaksin koos nutta, kui “Masterchefis” on liiga head toidud. Ma tahan kedagi, kellega ma saaksin teeselda, et ma suudan metalcore lugusid laulda. Ma tahan kedagi, kellega vihmase ilmaga kuudi peal Nirvanat tinistada. Ma tahan kedagi, kellega ma saaksin ühe päeva jooksul 7 jäätist süüa. Ma tahan kedagi, kellele maitseks sinihallitusjuust ja virsikud pitsal. Ma tahan kedagi, kes ei ütleks minu muusikamaitse kohta, et pane parem raadio käima. Ma tahan kedagi, kellega koos Mökus kraanivett juua. Ma tahan kedagi, kellega põrandal rulluda, kui manu lööb viimasel lisaminutil värava. Ma tahan kedagi, kellega nutta ja naerda ja karjuda ja solvuda. Ma tahan kedagi armastada ja ma tahan, et keegi mind armastaks. Ma olen nii kaua otsinud inimest, kes oleks minu täpne koopia, aga milleks otsida koopiat, kui mul on originaal. See olen mina. Õpi ennast armastama, Agete. Sa oled seda väärt ja keegi teine ei saa eales sulle nii suurt armastust pakkuda, kui sina saad iseendale.

Agete, 18

Ma tahan ennast jäädvustada 18-aastasena. See olen mina ja need on minu mõtted ja arvamused praegu.

Selle idee andsid mulle Will Darbyshire (me at 23) https://www.youtube.com/watch?v=Dwa2MBkmztc

ja Mark Ferris (my very honest dating profile) https://www.youtube.com/watch?v=LSXD-DAa2hE

Mis on mu elu moto?

Tegin kunagi nalja, et mu elu moto on “never waste a tuhin” ehk iga kord, kui mul tekib mingi väga suur tuhin midagi teha, siis ma ei tohi sellel minna lasta. Selgus, et see polegi enam nali. Minu elu põhimõte on kogeda. Kogeda tundeid, inimesi, seiklusi, kurbust, õnne, valu. Mind ei huvita see, et ma oleksin tulevikus rikas ja kuulus, et ma veedaksin terve nooruse tulevikuks raha kogudes. Seda tulevikku ei pruugi ju üldse tulla. Ma tahan praegu kogeda ja praegu teha ja just praegu elada. Mind ei takista see, et ma pole pärit rikkast perest. Mul ei ole rahaline seis kõige parem, aga see pole vabandus, kui ma tahan teha mälestusi. Ma kulutan raha valikuliselt. Mu endine tööandja tegi ka minu kohta tähelepaneku, et ma pigem nälgin, kui lasen mingi laheda kogemuse raisku. Päris nii hull see pole, aga jutus on tõtt. Nimelt läksin Weekend festivalile ilma söögirahata, aga peaasi, et oli festival ja olid sõbrad ja tegin mälestusi. Ka enne BMTH kontserti ei mõelnud ma selle peale, et kuidas sinna üldse saada ja kus ma ööbin, vaid lihtsalt ostsin tuhina käigus piletid ja teadsin, et sinna ma lähen. Kui ma peaksin äkitselt siit ilmast lahkuma, siis ma tean, et mul on mälestusi ja ma olen elanud. See on minu elu moto.

Mida ma usun?

Ma usun, et inimese muusikamaitse ütleb väga palju tema iseloomu kohta. Ma usun, et kaks inimest sobivad täielikult alles siis, kui neil on sarnane muusikamaitse.

Ma usun sellesse, et inimene sünnib uuesti, kuni ta jõuab nirvaanasse. Nirvaana on budismis ja hinduismis täielik teadmise, rahu ning vabanemise seisund, sansaarast (ümbersünniahelast) vabanemine (wikipedia).

Ma usun, et mu hirmud on eelmise elu halvad kogemused.

Ma usun saatusesse ja ma usun, et on olemas inimestest mingi kõrgem jõud.

Ma usun vaimudesse ja ma usun, et selgeltnägijad ei aja sitta.

Ma usun Andrus Veerpalu.

Minu hirmud

Ma kardan naeruvääristamist ja naerualuseks olemist. Sõbralik tögamine on hoopis midagi muud, sellega on kõik väga ok. Aga kui keegi teeb meelega mind teiste ees maha, siis see ei ole okei. Tean, et ka Kurt Cobainil oli sama hirm.

Ma ei karda üksi olla, aga ma kardan üksindust ja hüljatust. Mul on mingi imelik hirm selle ees, et ma pean kinos kõige ääres istuma ja kõik ignoreerivad mind.

Ma ei karda surma, aga ma kardan vanaks jäämist. Kardan olla teistele ja ka iseendale koormaks. Ma tahan lahkuda siit ilmast siis, kui ma olen piisavalt kogenud ja tunnen, et enam pole see elamine, vaid lihtsalt elu üle elamine. Siis ma võin rahus minna.

Ma kardan väga teiste ees laulmist. Segakoori luukambrid on minu õudusunenäod.

Seksuaalne orientatsioon?

Siin tasuks mainida Chris Oflyngi videot, mida olen siin varasemalt jaganud. https://www.youtube.com/watch?v=QnDCxhqe1aQ

“My sexuality goes more beyond just me being straight or me being gay or me being bisexual. My sexuality flows outwards. I am multisexual. I am anything and everything all at once and at the same time and I love it that way. I am Chris and I can do and feel anything I want to and I feel a lot of things” Aga mina pole Chris. Mina olen Agete.

Unistuste partner?

Ideaalset inimest ei ole olemas, aga eks ikka on ettekujutlus unistuste kaaslasest. Ma hindan väga-väga ausust. Aususest saab alguse ka usaldus ja usaldusest sõprus jne. Kui keegi on mulle valetanud, siis see jääb mulle igavesti südamesse. Kuna muusika mängib minu elus suurt rolli, siis ideaalis peaksid minu ja mu tulevase kaaslase muusikamaitsed klappima. Muidugi ei pea kuulama täpselt samu bände, avastamisrõõm on ka alati tore, aga ma ei kujuta ennast elamas inimesega, kellega ma ei saa rääkida muusikast. Peale muusika on ka jalgpall hõivanud koha mu südames ja hindan inimesi, kellega saan koos mänge vaadata ja ka ühtteist arutada. Välimuse suhtes olen ma väga salliv. See pole kindlasti asi, mille järgi ma valiksin endale tähtsaid inimesi. Kuid siiski on teatud turn onid ja pisiasjad, mis valmistavad mulle silmarõõmu. Mulle väga meeldivad alternatiivse välimusega inimesed. Tattood ja piercingud on kindlasti suur pluss. Samuti meeldib mulle, kui on midagi, mida saab näppida (don't get me wrong), olgu selleks mõnus habe, lokkis juuksed või kasvõi rinnakarvad. Pikkus köidab ka. Kuna mul on luu ja naha vahel ka rasva, siis meeldib ennast vähemalt pikkuses tunda väiksemana. Kindlasti on plussiks, kui inimene on pole liiga “linnakas”, sest olen pooleldi maal üles kasvanud ja seal käimine on alati suureks rõõmuks. Väga oluline on ka sallivus erinevate rasside ja erinevate orientatsioonidega inimeste suhtes.

Kas ma tahan lapsi saada?

Ma olen ma alati väga lapsi tahtnud. Juba lasteaias teadsin, et tahan kahte last. Kuid sellel aastal olen hakanud tõsiselt kahtlema. Meid on siin maailmas juba liiga palju. Minu ülesanne ei ole meid juurde teha. Ja kuna ma ei taha vanaks saada, siis võib-olla oleks egoistlik teha lapsed ja nad üksi jätta. Aga see arvamus võib vabalt paari aastaga muutuda.

Minu lemmikud

Vähemalt nende kohta, mille seast ma oskan üldse lemmikut valida.

lemmiksöök: Taverna firmapitsa ja Magnumi jäätis mandlitega.

lemmikhelilooja: Pärt Uusberg

lemmikraamat: “Kuritöö ja karistus”

lemmikfilm:”The Breakfast Club”

lemmikkohad: Genialistide klubi ja maal vanakeste juures

lemmiktiim: Manchester United F.C.

lemmiknumbrid: 12 ja 21

lemmikvärv: kannan silmnähtavalt kõige rohkem musta ja ka auto on all black everything

ja kõige olulisem küsimus:

KAS KASSI- VÕI KOERAINIMENE?

100% koerad. Koerad on mu vihkute kaantel, koerad on mu naha all, koerad on mu maakodus, koerad on mu südames.

ED SHEERAN

Kondi meenutused kontserdist ja paar täiendust minult:

Kuigi see oli juba üle aasta tagasi, siis kirjutan ühest ülilahedast ja meeldejäävast päevast. Nimelt sai Agetega käidud Ed Sheerani kontserdil Saku Suurhallis. Polnud plaanis sinna minnagi tegelt, aga sai ikka otsustatud, et läheb. Alguses tundus suht võimatu sinna üldse piletit saada ja lootus oli kadumas juba vaikselt, aga siis tulid lisapiletid müüki ja sain ostetud (rahaga peale seda miinuses normilt yolo). Ootasime sitaks seda päeva ja lugesime päevi selleni ja lõpuks jõudis kätte see. Juba Tartu bussijaamas oli ränk paanika, sest seda tauni ei olnud kuskil näha ja buss oli ees juba, aa no ta ootas õues, ma olin sees oodanud :D. Mingi aeg enne Tallinnat hakkasime alkot panema, mille olin enne pudelitesse valanud, et ikka kontsertil oleks veits lahedam olla. (Agete kommentaar: õnneks tänaseks olen veendunud, et saab ka ilma alkota) Juba see joomine oli ettevõtmine omaette. Tulime bussist maha ja vend viis Saku Suurhalli ära, aga meil olid kohad täiesti erinevates kohtades ja prioriteet oli lihtsalt samasse kohta saada seisma/istuma. Ei tundunud väga teist varianti, kui üle turvaaia ronida ja no nii me siis tegimegi. See oli tegelt Agete mõte, ma ei tea, kas ma ise oleks julgenud nii teha, aga ta juba läks ja mul polnud enam valikut, see andis juba normi adrekalaksu ja nüüd ei saanud enam midagi valesti minna. See üle piirde ronimine reaalselt vist kõige paremini meeles, see oli sitaks cool. Tegime mingi lollaka selfie veel, loodan, et see alles, kui ma seda kunagi tüki aja pärast loen. Pool üheksa tuli Sheeran peale ja siis läks aeg juba nii kiiresti ja muidugi ülilahe näha laivis sellist artisti. Uhke tunne on, et sain seda näha ja kogeda. See atmosfäär oli nii lahe ja see oli üks sellistest õhtutest, kuhu tahaks alati tagasi minna. Tulime peale seda Agete sõbranna autoga koju, kell oli öö ja läksime koju tuttu. Selliste päevade nimel ma elangi reaalselt ja mul hea meel, et just Agetega sain jagada seda. Nüüd ainult kahju, et läbi sai, aga eks tulevad uued seiklused.

Artist: Kaarel Krall

#tattoo #dogs #alaskan malamute

POSITIVUS 2015

Minu Positivuse telgitagused ka kirjapildis.

17.-19. juuli 2015 – Positivuse 9. aasta, minu 1. aasta. Läksin koos õe ja tema sõbranna Meritiga päev varem, et ennast telklasse sisse seada. Sinna saime kahe bussiga, kõigepealt Pärnusse ja sealt Salacgrivasse. See aasta lähen enda autoga, et rohkem ebavajalikke asju ja inimesi kaasa vedada. Pärnus avastasime, et Meritil oli pilet koju jäänud (minu suurim hirm), aga asi lahenes tänu minu nutitelefonile ja tema emale. Meil oli kõigil umbes 5 kotilaadset asja kaasas, et enda teed bussipeatusest telklasse võimalikult raskeks teha. Ei jõudnud veel asjugi maha panna, kui juba võõrad lätlased meid telklas sõbralikult tervitasid. Neist said meie telginaabrid. Esimene õhtu tegelesime enda sisseseadmisega. Telginaabrid aitasid meil telki üles panna ja meie omakorda aitasime läheduses olevatel eestlastel sama teha. Nendest eestlastest said meie head sõbrad terveks festivaliks. Ühel neist oli Brooklyni cap ja nii sai ta ka endale festivali ajaks nime “Brooklyn” (ma reaalselt ei tea, mis ta õige nimi oli). Esimene öö oli telklas diskobuss, mille ette tekkis spontaanselt tantsuplats. Juba seal tantsuplatsil sain osa sellest imelisest ühtsustundest, mida olen seni tundnud vaid laulupidudel. Tundus, et see tunne oli ka teistel väga suur, sest öösel eksis meie telki noormees, kes oli vankumatult kindel, et see on tema telk. Tugevate eesti naistena ajasime ta telgist välja.

Esimene festivalipäev (flashback: http://bit.ly/1QmIYUl ) algas üsna vihmaselt (ei ole festivali ilma vihmata). Sellel päeval jooksin ühe lava eest teise ette, et võimalikult palju esinejaid kuulata. Mu kaaslased olid Positivusel juba teist aastat ja ei vaevunud minuga kõikjale kaasa jooksma. Nemad juba teadsid, et põhiline tegevus ei ole festivalialal, vaid telklas. Esinejatest jäi mulle esimesel päeval kõige rohkem meelde Tom Odell, kellest olin korra mõne sentimeetri kaugusel, sest olin sattunud kuidagi esiridadesse. Järgnevatel päevadel sain aru, et kontserdi ajal on mõnusam olla hoopis keskel (hingamis- ja tantsuruum) või teine võimalus istuda mäe otsas ja seda melu kõrgemalt vaadata. Õhtu lõppes Placebo kontserdiga. Pärast seda olid meil suured plaanid. Kuna kahjuks enam diskobussi ei olnud, siis pidime ise telgi ees meeleolu looma. See oli vahva, kui tervitasime õega kõiki möödujaid kui tuttavaid ja 1 kutt küsis, kas ta teab meid või me tahame lihtsalt tema friikaid (saimegi friikaid muidu). Olime just kogunenud telgi ette, kui tuli 1 hädas noor neiu Leedust, kes vajas abi. Veetsime terve öö suheldes vene-inglise segakeeles turvadega ning otsides selle purjus neiu telki. Lõpuks ta kadus meil silmist, loodan siiski, et kõik läks hästi ja ta ei tunginud võõrasse telki nagu eilne noormees.

Teisel festivalipäeval (flashback: http://bit.ly/1T39OXh ) hakkasin juba harjuma sealse toiduga: durum kebab või durum box. Sellel päeval kuulasime Ewert and the Two Dragonsit ja Jack Garratit. Väga ägeda mulje jättis ka Rootsist pärit indie rock bänd The Bongo Club. Nad esinesid kõige väiksemal laval. Kõndisin sealt juhuslikult mööda, aga tundsin nagu mingi rokijumal tirib mind sinna. Võib öelda, et nemad oli festivali jooksul kõige suuremad üllatajad. Hiljem tegin nendega vanahea durum kebabi järjekorras juttu. Õhtu lõpus esines pealaval Kasabian. Midagi oli selles pimedas õhtus, lavalises valgustuses, muusikas ja Positivuse auras, mis pani ka hinge tantsima. Pärast Kasabiani õhtu alles algas. Alustasime kolmekesi telgi ees, lõpetasime mitmekümnekesi. Kõigepealt tuli Brookyln muusika ja valgustusega, mis meelitas inimesi ligi nagu taara kodutuid. Tulid lätased, tulid eestlased, tulid iirlased ja tulid muusikud kitarriga. Lõpuks oli meie telgi ees üle 20 inimese. Mäletan, et laulsime kõik koos "Pumped up Kickse”. Läksime mingi osa seltskonnaga tagasi festivalialale tantsima. Tutvusin ühe vahva tallinlasega, kellel oli 9 ägedat tattood (temalt sain ka inspiratsiooni enda esimeseks) ja pusa, mille ta ohverdas mulle. Kui etanool oli verest kadumas, siis avastasin ennast mere äärest küsimas rannavalvelt: “Kas on öö või varahommik?” (tahtes teada, kas võin ujuma minna või mitte). Ujuma ma siiski lõpuks ei läinud. Natuke pärast seda avastasin, et mu telefon ja sõbrad on kadunud. Minu pisaraid märkas hästi meeldiv lätlane kes rahustas mu maha.Tegin ka tutvust ühe Kasahstani noormehega, kes rääkis, kuidas ta oli üksi festivalile tulnud, aga väga palju sõpru saanud. Lause “Positivusel on kõik sõbrad!" kõlab klišeena, aga see päriselt on nii. See oli üks väga ilus päev.

Tunnistan üles, et kolmandal festivalipäeval (flashback: http://bit.ly/1Te2Or4 ) vaevlesin pohmelli ja kuuma päikese käes. Kahjuks sellel päeval festivalialale ma ei jõudnudki, aga mul oli ka telklas väga tore. See oli ka Positivuse juures imeline, et asi ei olnud ainult kontsertides, vaid ka selles telklaelus. Lisaks oli seal ka hästi palju erinevaid tasuta tegevusi: jalgpall, silent disco, igast challenge'id, photobooth jne jne. Kui õhk oli jahedamaks muutnud, siis otsustasime Meritiga lõpuks terve telkla läbi kõndida. Peatusime laulvate välismaalaste juures, kes meid rõõmsalt tervitasid. Avastasin telkla kaugest nurgast diskohaagise, mille ees ja katusel sai tantsida. Tantsisin täiesti võõraste välismaalastega, kes võtsid mind ruttu omaks, sest olin sõbrad ära kaotanud. Viimane asi, mida ma mäletan on palju etanooli ja ärkamine keset telklat kellegi kott-toolis.

Viimasel päeval me pakkisime on kodinad kokku ja jällegi kahe bussi ja pohmakaga tagasi Tartusse. Läti buss oli täis positivuslasi ja üks kutt jäädvustas ka seda hetke, kui kõik oma käepaeltega käed istmete tagant üles tõstsid. Kahjuks ei ole ma seda pilti näinud. Läti buss hilines väga palju, mistõttu jäime Tartu bussist maha. Pidime Pärnu tänavatel oma kotihunnikuga uut bussi ootama. Selle aja sees sain lõpuks süüa midagi muud peale durum kebabi. Koju jõudes magasin ilmselt 3 päeva järjest ja hakkasin lugema päevi järgmise Positivuseni. Pilet on mul juba pikemat aega olemas. Jäänud vaid 138 päeva...

Mida ma see aasta teisiti teeks? Festivali meenutades avastasin, et olin tarbinud päris palju alkoholi päris väikese aja jooksul. Sellel aastal soovin, et ma mäletaksin kõiki vahvaid seiklusi ja et ma teeksin rohkem mälestusi iseseisvalt ilma ainete abita.

Kuna ma kõikidele kontsertidele ei jõudnud, siis siin on nimekiri kõige tuntumatest esinejatest 2015. aasta Positivuselt:

- Robert Plant and the Sensational Space Shifters - Placebo - Kasabian - Tom Odell - Jungle - Ewert and the Two Dragons - Basement Jaxx - King Gizzard & the Lizard Wizards - Charlie XCX - Camo & Krooked

Minu Positivuse tunnuslaul: Kasabian - Fire ( http://bit.ly/1I82t4C )

Mõned eelmiste aastate tuntuimad esinejad, et anda ettekujutust, mida oodata sellest aastast:

- Bastille - Ellie Goulding - The 1975 - Daughter - You Me At Six - The Kooks - The xx - Imagine Dragons - Twenty One Pilots - Elephants From Neptune - Hurts - Muse

POSITIVUS 2016:

FB event http://on.fb.me/1V4FtsY

Kust saab piletit soetada: http://bit.ly/1WRgdDg Pilet maksab 79 eurot, telkimisega 87 eurot.

Seni välja kuulutatud esinejad:

1. Ellie Goulding (kolmanda päeva peaesineja) 2. John Newman 3. Seinabo Sey 4. Wolf Alice 5. Richard Hawley 6. C Duncan 7. Mercury Rev 8. San Fermin

4. MÄRTSIL kuulutatakse järgmised artistid välja. Pidagem meeles, et veel 2 peaesinejat on välja kuulutamata ja lisaks väga suur hulk teisi ägedaid bände. ;)

#positivus

BRING ME THE HORIZON

Jah, on aeg kõik välja rääkida. See on Venemaa ja Bring Me the Horizon.

8. detsember 2015

Olin suvel endale 2 piletit ostnud, lootuses, et keegi tahab ikka ju kaasa tulla. 1 päev enne selgus, et pean siiski üksi minema. Läksin bussiga ja jõudsin kuskil 11 paiku Peterburi. Olin väga heas tujus, kuni taipasin, et jätsin salli ja kindad koju, väljas olid miinuskraadid ning kontserdini oli 8 tundi aega. Kuna ma ei oma nutitelefoni, siis olin sunnitud inimestega suhtlema ja nimelt vene keeles, sest MITTE KEEGI ei rääkinud seal inglise keelt. Küsisin miilitsalt, missugused on usaldusväärsed taksod ja mind topiti kuhugi musta värvi autosse. Juht oli väga sõbralik ja huvitatud elust Eestis, püüdis minuga rääkida ja eks ma siis püüdsin oma vigases vene keeles ka midagi vastu öelda. Mind viidi otse Sibur arena ukse ette, kell oli umbes 13, uste avamiseni oli jäänud 5 tundi. Järjekorras oli juba päris palju fangirle ja see oli hetk, mil ma mõistsin, et ma pean VIIS TUNDI miinuskraadides ühe koha peal seisma, sest ma olen üksi ja ei saa järjekorrast lahkuda. Vot see oli kõige-kõige karmim asi, mida ma olen teinud (isegi tattoo polnud nii valus). Tund enne avamist olin ma juba täiesti emotional mess, pisarad voolasid ja tahtsin nii väga tagasi koju. Ainuke asi, mis mind koos hoidis oli see, et kuulsin bändiproovi. Kui soojendusbänd tuli lavale (The Fading),siis tundusid venelased kõige tuimem rahvas üldse, aga ju siis lihtsalt too bänd ei sobinud neile. Kui BMTH lõpuks lavale astus, siis läks olukord hulluks. See oli kõige kõvem kontsert üldse. Kujutage ette olukorda, kui te olete internetist sada korda ühe oma lemmikbändi live kontserte kuulanud ja lõpuks oled ise kohal. Ma pole mitte kunagi üksi nii hullu pannud. Terve päev söömata ja joomata, aga ega see ei takistanud. Lisaks veel fakt, et olin võõras riigis ja tõenäoliselt ei näe neid inimesi enam mitte kunagi. Olin kuskil keskel ja sain seal esimese suure mosh piti ja circle piti kogemuse. Kuulsin oma lemmikuid laulusõnu laivis ja sain neid tuhandete inimestega koos laulda. Lisaks kõik see live instrumentaalmuusika, screamid, valgustus, suitsupilved jne jne. Arena ise oli üpris pisike, mahutas sama palju kui Saku Suurhall ning päris paljud istekohtad olid tühjad (aga rahvas oli see eest 1000 korda hullumeelsem). Üks asi, mida ma pole mitte kunagi varem kontserdil näinud oli “AERUTAMINE” Keset platsi istuti maha järjest ja tehti aerutamise liigutusi. Tagasi bussijaama sain võõrastega, kellelt küüti küsisin. Järgmisel päeval ärgates avastasin, et mul on igasugused lihased ja liigesed, mille olemasolust ma ei teadnudki, valusad, aga see kõik oli TOTALLY WORTH IT!!!!

Kui kedagi huvitab, kuidas mingi laul välja nägi (pole minu tehtud videod):

1. DOOMED (ja lavale tulek) https://www.youtube.com/watch?v=u6gfbqaM--Y

2. HAPPY SONG https://www.youtube.com/watch?v=GvPrb4J-iG8 3. GO TO HELL, FOR HEAVEN'S SAKE https://www.youtube.com/watch? v=nzAOo1Bdxa4 4. HOUSE OF WOLVES ( ja circle pit) https://www.youtube.com/watch?v=WpBhmABEA8M 5. CHELSEA SMILE (ja sit down) https://www.youtube.com/watch?v=QE9CIVwa9W8 6. THRONE https://www.youtube.com/watch?v=A0UWnD0XUDQ 7. SHADOW MOSES (minu lemmiklaul) https://www.youtube.com/watch?v=Ene2MOFcT8Q 8. SLEEPWALKING https://www.youtube.com/watch?v=g7vDtOxjTOc 9. TRUE FRIENDS https://www.youtube.com/watch?v=b-4yg5w9D3Q 10. CAN YOU FEEL MY HEART https://www.youtube.com/watch?v=0zY3ZJxzWrM 11. ANTIVIST (keskmised sõrmed üleval) https://www.youtube.com/watch?v=gEgflZGgTdI 12. BLESSED WITH A CURSE https://www.youtube.com/watch?v=WjUgdYoMJi0 13. DROWN https://www.youtube.com/watch?v=UBthrlvHI-k

#bring me the horizon

Trending Blogs

Recently Viewed Blogs