Working as a Foreign Architect in China

谁？什么呢？ I am an architect from a piece of paradise called Estonia. Since 2009 I have worked in Shanghai, taking part in building the Chinese Dream /中国梦. My posts are about China and Architecture. This personal knowledge base of mine is in Estonian, English and Chinese. In the age of automated translation, this language multiplicity is just a piece of cake, 肯定是小菜一碟.

[t6nis1977]

Nemopolis

Yushan by Tõnis Kimmel, via Flickr

Working in China as an architect, I often blunder into towns, that are a long way off any beaten tourist track. Most of those are incredibly similar to each other to the extent that while being in one you are sure to feel that you have already been there, though in reality you have been in another, just a very similar one. They seem to be enclaves of a single field city – Nemopolis, extending to every corner of All Under Heaven*. I was so happy to be there yesterday, again ...

Kohtusin temaga taas, seegi kord ootamatult. Nagu Hiinas kombeks, korraldasid meie pimekohtumise teised. Minu ohtamiste korraldajaks on olnud mu ülemus, vastaspooleks aga juhuslikud, teineteisega äravahetamiseni sarnased linnad. Seegi kord kord oli meie ametlikuks sihiks miski muu. Oli see firmareis või kohtumine kliendiga, kuid ööbimiskoht oli justkui möödaminnes ühes sellistest asistest linnadest - tolmune Zhèngzhōu mille lähedale kavandasime Kuldvee lahe villasid, Yùshān Kolme taevaliku õpetaja rahvuspargi jalamil, Tai järve tagustesse bambusmerre uppuv Lìyáng, end iidse linnamüüri unelmaga ehtiv tööstuslinn Datong.

Sattunud ühte neist on tunne, et oled sattunud linna, millel igasugune omapära kas puudub sootuks või on see tahtlikult, sinu võrgutamiseks ära peidetud. Olen neid nimetanud heatahtlikult mõttetuteks linnadeks, mis arhipelaag-linn Nemopolisena* ulatub Hiina kõikidesse regioonidesse. Ebamäärases vanuses töölisasulad, eksimatult sarnased ja tolmused, vanalinnad lammutatud. 1990. aastatel alanud tööstuse arengu ja sellega kasanenud esimese ehitusbuumi ajal on nad kõvasti arenenud, arengumootori vaikse allakäiguga aga jäänud laokile. Täna oli siis déjà vu Lìyángis.

Me oleks justkui juba korra klappinud?

Lìyáng on kollaaž Nemopolise teistest seni nähtud saartest. Lìyáng nagu need teisedki on Hiina kohta väike asula. Sellesse 800 000 elanikuga linnakesse satub ilmselt vaid seetõttu, et siin lähedal asuvad tuntud kuumaveetermid ja Nánshāni bambusmeri. Need 1990. aastate tööstusbuumi ajal praeguse näo saanud tööstuslinnad tunneb ära esimesest pilgust. Arhitektidele oleks nagu üle Hiina jagatud kasutamiseks ühesugused uued mallid - heleda keraamikaga kaetud ehitusmassiivid, mis torkavad silma uljaste ümarvormide ja ümarakendega (vt ülal). Mu 1990. aastail ühes teises Nemopolise linnajaos üles kasvanud sõber Noah Bian räägib Lìyángis paar aastat hiljem, kuivõrd värskelt ja põnevalt need ümarad vormid toonases rahva vabariigi kandilises halluses mõjusid. Erinevalt Eestist on neid siin aga tohutult palju ning nad loovad täiesti oma keskkonna.

„Tere, vana sõber“, ühman ja vaatan otsa kahhelsoomusest välja vaatavatele ümaratele silmadele. See Eiffeli torni laadse mobiilimastiga (?) hoone on ilmselgelt Zhèngzhōu televisioonikeskuse kaksikvend... või olen kogemata Zhèngzhōusse sattunud?  

Uued mallid

Igas neist linnadest on näilise vaikelu sees peidus punktid, kus see vaikus paisub uueks linnaehituslikuks plahvatuseks. Ole see Lìyángis, kus on suur kvartal maha lammutatud ja sinna asemele ehitatud 200 000 ruutmeetrine Pínglíng Plaza multifunktsionaalne ärila 30korruselise torni, Walmarti kaubamaja ja hinnaliste kaubamärkidega. Inimesi pole siin paraku palju, neid tõmbab siiani meelsamini ikka veel linna kihava keskturu juurde, kus ka midagi vajalikku ja mõistliku hinnaga osta saab.

Siiski leiab lähikonnast ka juba moodsaid kohvikuid, kuhu, tundub, et just peale seda kui meie sinna maha istusime, koguneb märkimisväärne hulk kliente. Kohvik on pigem osa rahvusvahelisest linnakultuurist, mis on tänini eemale Nemopolise elanikele harjumuspärasest.

Teiseks kohustuslikuks plahvatuseks on Nemopolise saartel tohutu kohaliku rahvavalitsuse hoone ja selle ümber alati laotuv veel tohutum Rahva väljak (人民广场). Kui Tallinna korrastatud Vabaduse väljak võib tunduda tühjana, siis Hiina mõistes oleks see hoopis liiga tihe. Valitsusega seotud ruumilised lahendused mitte ei või vaid peavad olema üleinimlikud ja avarad, et kodanikul ei tekiks kahtlust – rahva valitsus on suur ja võimas. Toompea lossi ümbert tuleks terve Toompea lagedaks lammutada, et siinset mastaapi kätte saada.

Veel suurem arendus toimub aga asula äärealal. Tõelise ilmutusena kerkib Lìyángi serva Päikeselinn (阳光城市). Valdavalt 18korruseline rangelt ida-läänesuunaliselt paigutatud ning klassikalises euroopa stiilis dekoreeritud elamukvartal tornelamute, haljastuse ja kaubandusega. Shanghais hästi töötav mudel, meeldiv rohke rohelusega elukeskkond, kus kõik vajalik käeulatuses saab olema. Kui paljud aga siin väikelinnas seda omale lubada saavad? Järjekordne sundinvesteering, sest raha on ju riigis tohutult üle?

Linn saab ka valmis olla!

Selline on minu mõttetu Lìyáng. Või oli see Zhèngzhōu? Zhèngzhōus oli igal pool liiv, aga siit on kõrbed kaugel. Või on see ehitusplatsidelt tuulega õhku paiskuv liiv, pea kogu linn on ju korraga ehituses. Praegu siin üles kasvanud ja mujale tööle suundunud põlvkond saab olema väga üllatunud kui koju naastes avastab, et tegelikult saab nende linn ka valmis olla. 

Inimesed on muide siin väikelinnadele omaselt väga toredad. Nad pole veel välismaalastega ära harjunud, ma olen neile põnev. Kui nendega hiina keeles sidet luua püüan, ei hakka nad mitte valju häälega naerma, vaid on siiralt huvitatud. Võib öelda, et see linn on armastus esimesest silmapilgust. Hoolimata oma näilisest isikupäratusest. Armastan seda linna ja tema elanikke – seda kakaomüüjat, taksojuhti, baaridaami, üksnes kohalikke täis diskoklubi, kuhu me paraku ei jäänud... Millal oli see saatuslik hetk, mil meie pilgud esimest korda kohtusid? Oli see täna või kuid tagasi... Zhèngzhōus, Hailaris, Yùshānis ... ?

Lìyáng, 29. oktoobril 2011, kell 01:00

PS. Esimene kohtumine kestis meil ühe päeva. Neli aastat hiljem hilissügisel kohtume uuesti ning siis on Lìyáng juba hoopis teine. Või oli ta selline mõttetu vaid mu mälestuses? Linna keskelt leiame uhked kanalid, mille ääres asus kunagi vanalinn. Leiame ka paar säilinud iidset elamut, mida vaatama jäädes ka kohalikes nende vastu huvi tekitame. Noah näitab ka 1990. aastail linna mootoriks olnud tööstust, mis lõi kahhelplaatidega kaetud ümardatud nurkadega kesklinna. Kuid see on juba hoopis teine lugu.

* All Under Heaven > Chinese 天下 ~ China / eesti k. Taevaalune * Nemopolis > ld.k. >kr.k.  eikeegi + linn

[t6nis1977]

Ole Scheeren about China

Ole Scheeren is one of the few western architects who came to Asia and established his office here, in the middle of it. On the backdrop of heaps of complaining foreigners, he is a positive sample of an architect working in China. Some notes from World Architecture Festival interview with him in Dezeen 2014--10-06:

He wanted to move away from the "antiquated model" of exporting projects to Asia from the West by basing himself in China.

"You don't have to deny something entirely to accomplish something else. You can create new hybrids that simply accomplish more."

"Asia clearly has a series of attributes that differ from Europe. The two most obvious ones would be scale and speed, but I think there is also an even more fundamental one - a certain fearlessness and vision for the future. It is a dedication to what the future may be like without the fear of losing something. I think having worked in this context has instilled in me a certain amount of courage to challenge things beyond the states quo that very much exists in most architecture."

One of the benefits of moving his office to China is, that ...

"I have incredibly good relationships with all my clients, mainly because I'm there and have been there for a long time. We're not opportunists that are in China and Asia because Europe is not doing so well. We have made a commitment to it that they really value and recognise the value of that. So I think that's a very important basis for a much more intense and deeper dialogue."

This one could be taken more generally about China, as for architecture, also for traffic and everyday life.

Obviously one of the features of China and Asia is that speed by far exceeds that of the West so you have to be incredibly agile and incredibly alert at every point in time.

[t6nis1977]

PROFESSOR FENGI INETU PAVILJON

Summary. The Fangta Garden, built 1978-1981, includes several historic buildings (the famous square tower, among others) that are arranged in a sight-for-sore-eyes contemporary garden setting. The so called Crude pavilion, a modern masterpiece by Feng Jizhong, gets its name and possibly also its mood from Tang dynasty poet Liu Yuxi’s poem Lòushì Míng, praising simplicity of a building, that is given soul only by the people inhabiting it. So these dudes playing cards in the verandah, they are the soul of prof Feng’s creation!

Andmeleht Hütt-paviljon / 何陋轩/ hélòu xuān Arhitekt: 冯纪忠 / Féng Jìzhōng Asukoht: Tahulise torni aed (Fāngtǎ yuán), Songjiang, Shanghai / 上海松江，方塔园 Ehitamise aeg: u 1978-81 Liú Yǔxī / 刘禹锡, luuletaja, 772–842, hiline Tangi ajastu

Professor Féng Jìzhōngi loodud rookatusega paviljon Shanghai Tahulise torni aias peidab endas mitmesugust poeesiat. Paviljonil on kummaline nimi – Inetu paviljon/ 何陋轩/ Hélòu xuān. Ehitis on iseenesest kaugel inetusest, olles oma aja kohta väga filigraanne, tegeleb moodsa arhitektuuri võtete ja Hiina traditsiooni ühendamisega. 1970. aastate lõpp oli Hiinas veel kaugel tänapäeva avatusest, „Shanghai ime" oli sündimata, „suur tüürimees" isegi oli alles äsja ohjad käest andnud. Millest selline provokatiivne nimi?

Nime on professor Féng leidnud ilmselt ühelt Tangi ajastu lõpupoole (u 800. a) tegutsenud luuletaja Liú Yǔxī/ 陋室銘 luuletusest. Püüan selle Hiinas üsnagi tuntud ning kultuuriliselt kaaluka luuletuse lahti muukida. Selles katses mingit kunstilist taset kahtlustada oleks patt. Hiina luule eestindamine on omaette pähkel, kuna viis, kuidas Hiina keeles asju mitmetähenduslikult kirja pannakse ei ole eesti keelele sugugi omane. Allpool annan ka mõned seletused.

  Liú Yǔxī : Kiri hurtsikul

劉禹錫﹕陋室銘 liú yǔxī : lòushì míng 

Mägi ei pruugi olla kõrge – elab seal pühamees, on see tuntud.

山不在高，有仙則名。 shān bùzài gāo, yǒu xian zé míng.

Vesi ei pruugi olla sügav – elab seal draakon, on sel vaim.

水不在深，有龍則靈。 shuǐ bùzài shēn, yǒu lóng zé líng.

Nõnda on selgi hurtsikul vaid mu enese vooruste hingus.

斯是陋室，惟吾德馨。 sī shì lòushì, wéi wú dé xīn.

Sammal rohetamas trepil, heinad eesriietena akendel.

苔痕上階綠，草色入簾青。 tái hén shàng jiē lǜ, cǎosè rù lián qīng.

Kõnes ning naerus on siin tarkus, mida tavainimene ei tea.

談笑有鴻儒，往來無白丁。 tán xiào yǒu hóngrú, wǎnglái wú báidīng.

Sobib mängida lihtsat qíni, lugeda teemantsuutrat.

可以調素琴，閱金經。 kěyǐ diào sù qín, yuè jīn jīng.

Kõrva ei häiri vali muusika, eemal päevatöö kannatused.

無絲竹之亂耳，無案牘之勞形。 wú sīzhú zhī luàn ěr, wú àndú zhī láoxíng.

Nányángis Zhūgě osmik, Lääne-Shǔs Ziyúni hütt,

南陽諸葛廬，西蜀子雲亭。 nányáng zhūgé lú, xi shǔ ziyún tíng.

Konfutsiuse sõnad: Kas see on siis hurtsik?

孔子云，何陋之有。 kǒngzǐ yún, hé lòu zhī yǒu.

    Nii nagu Liú Yǔxī rohkem kui aastatuhande taguses luuletuses, annavad ka prof Féngi hütile elu seda tarvitavad inimesed. Sedakorda siis igapäevasaginast irdunud vanamehed, kes seal hulkadena kaarte käivad mängimas. Kas on see koht, kus erudeeritud kaardimäng kõlab kokku teemantsuutra lugemisega?

Seletusi:

* Liú Yǔxī pärines Henani provintsist Luòyángist. Keiserlikud katsed läbinud ametnikuna oli tal ometi kogu aeg võimudega vastuolus, kuna tema poliitiline satiir võimukandjaid pidevalt ärritas. Seetõttu saadeti teda korduvalt välja riigi kaugematesse piirkondadesse, kuigi luuletajana oli ta väga hinnatud.

* Tavainimene - autor on ametnik-õpetlane ja tema maja mõeldud ilmselt teistele temasugustele kooskäimiskohaks. Tavainimene ei tea ju kunstist miskit.

* Päevatöö kannatused - täpsemalt on originaalis mõeldud ilmselt just ametnikutöö põhjustatud kannatusi.

* Qín - Hiina siidkeeltega tsitter on püsinud praktiliselt muutumatuna viimased 1700 aastat. Haritlaste poolt soositud pillina on sellel instrumendil tihedad seosed mõlema suure hiina filosoofia - taoismi ja konfutsianismiga.

* Teemantsuutra on üks budismi pühi raamatuid. EAO iseloomustab seda „omamoodi paradoksaalse loogika õppevahendina, kus tavaloogikale tuginevad arusaamad purunevad säravate dialoogide käigus.”

* Nányángis oli Zhūgě osmik - Zhūgě Liàng / 諸葛亮(181-234), tuntud õpetlane ja strateeg elas  tagasitõmbununa oma tagasihoidlikus majakeses praeguses Hubei provintsis Lóngzhōngis, kui Liú Bèi, hilisem Shǔ riigi kuningas tuli teda oma teenistusse paluma. Liú, kuigi tollal juba vägev väepealik, pidi isiklikult kolm korda Zhūgě onni juures käima enne, kui too nõustus paluja sisse laskma ja pakkumise vastu võtma (siit kaasaegne idioom hiina keeles : 三顧茅廬 /sān gù máolú). Vt edasi Zhūgě kohta: http://www.silkqin.com/09hist/other/zhugeliang.htm

* Lääne-Shǔs Ziyúni hütt - Yáng Xióng e Ziyún / 揚雄,子雲 (53 eKr-18 pKr) oli Shǔ riigis, praeguse Sichuani provintsi ala elanud tuntud poeet ja õpetlane. Vihjatakse sellele, et mõlemal õpetlasel oli eluase väga tagasihoidlik.

[t6nis1977]

Zǎozhuāngi poeesia

Summary: There is a city on Beijing-Shanghai high-speed railway, a city that has been the object and sole goal for the architecture studio I have been working since Chinese New Year 2012 in Shanghai. The following is an attempt for my homies to analyze its essence, if there is any.

Lammutatud küla tegemas teed uuele linnasüdamele.

Andmeleht ：Zǎozhuāng/ 枣庄 : Xuēchéng/ 薛城 : (Tallinn) Haldusüksus ：市 linnaõigused : 区 piirkond Zǎozhuāngis Pindala, km2 : 4563  : 423 : (159) Elanikke, milj : 3.942 : 0,506 : (0,430) Kaugus Pekingist/Shanghaist : 630km : 690km Lühim teekond Pekingisse/ Shanghaisse, h : 2:45/3:00 Valitsushoone esise kesktelje pikkus, km : 1,5 : 2,5 (ehitamisel) Põhiline majandusharu : Tuntud : film Taierzhuangi partisanidest

Viimased kaks aastat olen töötanud ühes väikeses Austraalia päritolu arhitektuuristuudios. Peale karismaatilise juhi, kellest juba varem rääkisime, iseloomustab stuudiot see, et kõik meie projektid asuvad Zǎozhuāngis. Kõik, sest meie Suur Juht on oma kujunemisaastad veetnud siin. Kuna temal on siin vajalikud suhted, on meie stuudiost alates 2011. aastast järk järgult saanud sisuliselt Zǎozhuāngi planeerimis- ja projekteerimise büroo. Üksnes vanimad olijad (kaks neid peale Juhi veel ongi alles) mäletavad projekte, mis ei olnud Zǎozhuāngi, ei olnud isegi Shandongi provintsi, vaid olid Shanghaist hoopis teisele pool jäävasse Ningbosse! Nüüd aga, kui tuleb uus projekt, on meil juba ka teada, millega selles asukohas tegemist on. Kas meil on üldse uusi projekte? Paljud on samade kohtade uuesti ja uuesti mõtestamised, nagu EKA ajal Tallinna Rotermanni kvartaliga. Olen samale krundile teinud juba põhjaliku spordihoone eskiisi, visandanud vinge kunstikooli ja kohtumaja, nüüd siis teist korda juba elamukompleksi. Kohati on meil isegi linna pinnaseolud teada. See on siiski vaid maastikuarhitektile puhas rõõm, arhitekt ju Hiinas reeglina pinnasesse ei sukeldu. Ega paljud arhitektid projekti asukohtagi süvene. Zǎozhuāng, selle ümbrus ja nüüd ka ajalugu on meil aga läbi ja lõhki analüüsitud ning skeemitatud. Minu senises Hiina kogemuses väga meeldiv, kahjuks küll erandlik olukord.

GEISHA

Zǎozhuāng, või on ta Xuēchéng? Päris Zǎozhuāngi, piirkonna keskusesse meil ju asja pole. Või on ta hoopis Línchéng, see ajaloost tuntud partisanilinn, mille arengule pani aluse praeguseni õitsev söetööstus, selle jälgedes siia saabunud Saksa töösturid ning jaapanlased. Nüüdseks on see linn taas nagu elatanud geisha, kes ikka veel rahutu oma väljanägemise pärast.

Siia esimest korda saabudes oli tunne, et siin on kõik ehituses, miskit ei ole valmis. Raske on leida platsi, mis poleks vähemalt korruse sügavuselt lahti kaevatud või kus maa seest juba ei kasvaks välja hiiglaslikud majamürakad - elamutel ligi kakskümmend korrust igaüks. Iga täna avatud tänav võib homme olla ehituseks suletud, tänane elamuala või pénghùqū /棚户区* müüriga piiratud ning lammutatud. Kõik  olev tundub teenindavat ehitajaid.

* 棚户区 - algul, kõdupiirkond

Zǎozhuāngile meeldib mängida oleva ja olematu piiril, sest olevat ei ole piisavalt. Näitemäng algab juba vastvalminud kiirraudteejaamas, kus meid võtab piisavas kauguses vastu “hoolikalt kujundatud looduslike kividega”* hiiglaslik maastiku-feature. Mis selle mõte on, jääbki saladuseks, sest sinna pole asja. Tegelikult on Zǎozhuāng üks tolmune töölisasula, aga ta ei ole rahul selle seisusega, sest siin peatuvad Peking-Shanghai kiirrongid annavad talle tohutu eelise paljude omataoliste ees - hoolimata pikast vahemaast on siit kahte maailmalinna vaid kolme-nelja tunni tee. Nii ongi Zǎozhuāng arenemas Uus-Hiinas armastatud kahe keskusega linnastuks. Siinmail on ju tavaks, et vanast väljakujunenud linnasüdamest ligikaudu 15 kilomeetri kaugusele arendatakse tühjale kohale uuslinn.

* kivirahnud on hoolikalt kujundatud looduslikuks, materjaliks sageli raudbetoon. Sellist trikki kohtab sageli, muidu oleks maa looduslikest kividest varsti puhas

UUSLINN / 新区 / Xīnqū

Uue linnaosa südameks on loomulikult valitsusasutuste ja avalike hoonetega piiratud keskne haljastatud telg, mis valitsuse hoone eest suundub versailleslikku tühjusesse. Nii on see kõigis linnades. Erandid on tõenäoliselt harvad. See haljasala on Xuēchéngis otsustatud lahendada metsapargina, sest linn on otsustanud end tutvustada ökokallakuga. Projekti koostab ja ehitust juhib meie maastikukorüfee, Pekingi olümpia metsapargiga kogenud Andreas Luka. Pargi rajamiseks on lammutatud juba mitu küla, kuid keset keskset telge on juhtunud äpardus - keset rohelist telge on kiiruga kerkinud neli kõrghoonet, mida paraku ei anna lammutada. Isegi Hiinas mitte.

"Enne 2000. aastat oli siinkandis nii, et kui läks pimedaks, olid tänavad inimestest tühjad. Nüüd on siin ka õhtul palju inimesi. Vaadake nüüd Xizhongi väljakut ja Linchengi parki - see on täielik õitseng! （那真是盛世!） Majad on aina kõrgemad, neid on tuleb kogu aeg juurde. Väikesed elamud on suures ulatuses ära lammutatud. Nüüd on siin tõepoolest linna moodi," räägib kohalik optimistlikult Xuēchéngi ringvaatefilmis.

Zǎozhuāngi ümberlõikused on massiivsed - külatanumate asemele kerkivad pealt kahekümnekorruselised elamud, valitsushooned, ennastunustavalt pürivad taevasse prokuratuuri- ja keskkooli administratsiooni hoone. Midagi on aga linnas puudu - kus on siin teatrid, esindusrestoran, linnaraamatukogu? 500 000 elanikuga asula esindushotellis pole suitsuvabu ruume. Need linnale üliolulised funktsioonid on praegu suuremalt osalt meie stuudio töölaual. Samal ajal rabeleb kohalik elanik oma igapäevaseid rabelemisi, et ellu jääda. Ta võib-olla ei teagi, et selline asi nagu raamatukogu või teater võiks olemas olla. Pole siis pole. Hea autojuht, kes meid toona raudteejaama viis, on oma ilmselt rohkem kui kolmekümne eluaasta jooksul käinud paar korda vaid Shandongi provintsi keskuses, kaugematest kohtadest pole temal aega unistada.

LǍOJIĒ/ 老街

Kui uuslinna rajamiseks tühja kohta ei ole, tuleb see luua. Veel praegugi pelgalt töölisasulana ongi Xuēchéng selline sobilik “tühi koht”. Muude lammutuste seas lammutati paraku ka ajalooline linnasüda, milles oli säilinud II maailmasõja eelne Saksa kihistus ja seos Jaapani-vastase sõja aegse partisanivõitlusega. Keset veel püsivat küla troonib  misjonäride poolt 1891. a ehitatud uhke neoromaani stiilis katoliku kirik. Linnasüda peab aga olema uus ja küütlev. Kui vaja, saab ju vanad majad tagasi ehitada. Nii on juba teist korda tuhast kerkinud vana raudteejaam, peagi on lisandumas jaamahoone kolmas reinkarnatsioon meie kavandatava uue ajalooga flirtiva äritänava pilootehitisena.

Üks meie projekte Zǎozhuāngis ongi Línchéngi vanalinn. Sealsamas, kus ajalooline linn projekti alguseks edukalt tellisemaardlaks muudeti. Meie kavandame nüüd siia 20 000 m² kasuliku pinnaga äritänavat, mis lisaks muule kasutab siin olnud ajaloolise tänava motiive. Mõte pole paha, ka mastaap on kaugel ümberringi nähtavast taevasse pürgimisest. Võib-olla isegi liiga kaugel.

Selliseid tänapäeva Hiinale näiliselt mitteomaseid väikeseid hubaseid äritänavaid on Zǎozhuāngis otsesõnu iga nurga taga. Need asendavad supermarketeid, mida siin vist õieti polegi. Näiteks? Meie vana raudteejaama kõrval asuva hotelli taga laiub kolmekorruseliste majakestega kitsaste tänavate labürint. Poed? Ei, miks peaks raudteejaama juures olema poed. Siin on põiktänavate kaupa võõrastemajasid, igas neist vahest kuni kümme tuba, põhiliseks kliendiks ilmselt rändtöölised. See viimane väide tasuks küll üle küsida. Teisal on jälle üks salapärane vana metsiku lääne arhitektuuri interpreteeriv postmodernistlik pudupoodide tänav. Laenan meie hotelli lähistelt jalgratta ja sõidan sinna põnevusega. Olen siin juba teist korda ja taas öösel. Päeval on ju töökohtumine töökohtumises kinni. Koht oleks nagu Ivo Linna lauldud korstnapühkija multikast vaja võetud. Uus-urbanisti unistus ja tavapärane Hiina linn on siin kombineeritud - all kauplused ja söögikohad, ülal korterid. Öösiti on see õudusfilmilik paik justkui välja surnud, tänavad prügiga kaetud, kilekotid tuules lendamas. Siiski on nii mõnelgi siia ka ööpimeduses asja, ülal on ju korterid. Ootamatult hakkab nurga tagant kutsuvalt vilkuma internetibaari tulikiri, või sellised vallatultki plinkivad kirjad, nagu “Müstilised mänguasjad” ／魔术道具／móshùdàojù/, “Veidrused” 稀奇古怪／xīqígǔguài/ jne. Tänaseks on need kohad juba suletud, mida neis müüakse jääbki rändajale saladuseks. Töökaaslane teab seletada hiljem, et veidrad asjad seal müügil ongi, ei midagi siivutut. Kuigi tulikirja stiil on kaugel süütusest.

Viin ratta minihotellipidajatele tagasi ja siis oma “lukshotelli”. Homme on taas päev ja vaja teha järjekordne kukesamm külast linnaks saamise maratonil. Meie roll selle tee kujundamisel ei ole sugugi teisejärguline. Kes on surres suurem, kõrgem ja ilusam on võitja.

[t6nis1977]

Chineseseness under Construction @ Rockbund

Hugo Boss Asia Art Prize finalists on Rockbund /      亚洲艺术大奖 在上海外滩艺术馆 Open until 08.12.2013 at Rockbund/ Huqiu Road, Shanghai

   China Art @ Flickr

The current exhibition on show in Shanghai Rockbund Art Centre is a very special one. Finalists of the Asia Art Prize, allegedly cream of emerging artists of Greater China, it is hardly a coincidence that we are presented an emotional collection of young artists interpreting chineseness in a very sensitive and intriguing way. 

Strongest in my opinion is from artist Hsu Chia Wei / 许家维, who has put up heaps of videos, photos and installations to take us to his semi-mythical journey to the tiny Turtle Island between Taiwan’s Matsu and Mainland China. What we are presented, is a collection of interactions with Marshal Tiejia/ 铁甲元师, a mythical frog turned immortal originally from Wǔyí mountains (Jiangxi province), who now effectively owns the island. The border between mythical and real world blur up in the monologues with Marshal and the narrations of different people Hsu has met during his voyage, masks and songs of Nuo dance/ 傩舞 and the booklet artist offers us, that later opens all the videos seen in a very profound way. The mythical frog, has all of a sudden become more close than any of the immortals I’m used to meet in the temples.

See: Hsu's video of the Nuo dance performance (on Vimeo).

Hsu has represented Taiwan also on Venice Biennale in 2013. Noah Buchan writes in Taipei Times: "... the video is inscrutable because it employs a complex religious cosmology that left many visitors, including this one, scratching their heads." True. That is the same emotion I had at first, but the imagery presented are very strong, so my mind kept seeking the key and the key is actually presented in the green book artist delivers us, in the stories of the people presented. I almost have a feeling I learned something from it. As well as the Marshal, also the attempt, to reconstruct Taiwanese identity, as part of what is clogging the Chinese mind on both sides of the Strait. So the piece has an active time sequence and as such it is a real gem in the otherwise easy-to-grab exhibition. 

Detailed overview on Art in the heArt of Summer: Chia+Wei Hsu. Marshal Tiejia, Taiwan at the 55th Venice Biennale. 11.10.2013

To point out one more, Shenzhen artist Lǐ Liáo /李燎 decided to give his grant of 40 000 yuan (4900€), given to him to make make an art piece for the show, to his future father in law, so he can convince him that art can be means to feed his wife. During the embarrassing, but insightful recording, where we hear his girlfriend’s father and brother denouncing their beloved (?) one, as that is going to marry a dude with no “sustainable” income. Just for this reason. Apparently Lǐ is successful, as now married he is. The piece, simple in presentation, illustrates well the gamut China's modernity is currently running. 

This is just a very short selection of my faves of the comprehensive exhibition. I recommend to visit this exhibition, as such a comprehensive overview of  the cream of contemporary Chinese conceptual art will hardly be in show in Shanghai soon. 

[t6nis1977]

Roller coaster woman/ 疯狂过山车

There's a woman, I'd like to talk about. To do that, I have to start with my work in my Shanghai office. Architects like I am. So that's my work. Every Monday I go to work, decided about finishing the project I am assigned to. Lately it has been - a silo. An old silo. So what we intend to do is... Well, you know, for the time being it is full of grain right - once you hop in from top, down and out you come next year, nice and dry. So what we intend to do is, to solve China's population problem, pushing apartments into it, instead of grain - as many folks as possible. Now, this is what I intend to do every Monday: to make the plans work and push the project forward. Client has been asking for it for a period of time already and that is what I have initially been told to do. Then, as a lightning from clear skies, every Monday my boss, a fascinating woman, as a matter of fact, she comes up with something totally different. Some weeks ago she came up with an idea of pushing a bunch of temples on a nearby mountainside. There appears to be a client for this. So, most of our tiny office has been engaged in designing heaps of temples instead. Probably, so that local government could go and pray to the immortals, to solve their problems and all them other problems. Real Genius Bar, huh? They have gods for virtually everything in this country, so why not give it a try. Elaborating on the temples, them immortals seem to be old folks and they accept only plain old style architecture, not like Jesus of ours. So our half foreign team, none with classical Chinese education, has become a battlefield of discussions on the architectural practices of the Tang, Ming, Qing etc. eras, just name one. It really took an effort to get ourselves acquainted with all them ancient dynasties of my fabulous new homeland, and that just being the very beginning. Last Tuesday, my kiwi colleague, white like the king of Norway, gave a shocking answer.... to a comprehensive answer to the question, what is behind the highly decorative nature of the dǒugǒng (囧...什么呀?) of South China late Qing dynasty Taoist temples ... We others were going like, where the hell did he take that??? To say nothing of the ease we recently take in discussing the flamboyance of the Mǐnnán temples of Tang and Ming... It has been a hell of a roller coaster into classical Chinese. Today is Monday, them temples are handed over to the client, .... No, no, no ... there she drives in again  囧

[t6nis1977]

Farming together? / 同耕

HKU 2013-10-29 李大维，同耕

On Monday David Li gave a generous presentation in Hong Kong University Shanghai Study Centre on his ideas about agriculture and growing food. Some notes from there, that I find also give nice background to China of nowadays.

1 Since chairman Mao, there has been in effect a policy in every city must provide 70 % of its food from within city limits. It comes from no specific wisdom, but chairman Mao’s paranoia. Resulting from that, China has a distance advantage, that most of western countries don’t have - within 30 miles one can always reach real production farm. The policy is hard to change, as it comes from the great helmsman himself.

2 Income gap. Now, a farmer earns generally 3000 yuan per mu (1mu=666 sqm) a year. To make living i.e. to earn at last 60K, he must farm at least 20 mu. That gives us a basic farm size. The income farmers earn with their high risk business is very small compared to urbanites.

3 In USA, urban farms are growing more and more popular. Best managed urban farm is in Milwaukee. Targets : occupying abandoned factories, giving job and activity to youth and of course providing tasty food.

4 Western style farmers markets don’t work in China, as most of food is already grown locally. Industrial farming or urbanization are not so big threats here, as the 70 percent rule is really hard to change. There is also policy : machines should not push the farmer out of his land.

4 Chinese farmers are currently trapped in using fertilizers and pesticides, as WTO policies do not allow countries subsidize it’s farming, but it is possible to manipulate raw agricultural chemistry raw materials, thus making pesticides highly affordable. Because of low income farmers cannot afford to skip a single money cycle to experiment with different approaches.

5 Nóngmín-nóngcūn-nóngyè problem and Family Farm reform. Xi Jinping’s administration started off in 2013 with their period guidelines “Document One” setting as top priority introducing farmland property for the farmers families during the next decades.

6 What if we grow our vegetables ourselves? That is the idea David is promoting - to give people chance to grow one’s food itself and thus also take down the local farmers risk. The idea is to pay the farmer generously to rent a small piece of their land and use it to grow your own food, using also local labour. Because of huge income gap between farmers and urbanites, this cooperation can be mutually very beneficial. One 200 sqm greenhouse is enough to provide food for 10 conservative people. Partly is this achieved also by reducing the amount usually going to waste in commercial networks.

7 Happy farm movement four years ago showed, that urbanites cannot be attracted with plain traditional farming. They start but lose interest, when given a till or plough. Alternative practiced show there is no need to actually do the tilling etc. Instead, one can efficiently use other methods and planning - biodynamics, aquponics, natural farming, soil food webs, just name it. There is already one biodynamic farm in Shanghai, also have an experimental zone in Songjiang and Jinze commune in Zhejiang province.

8 David is currently looking forward for partners and volunteers to go oht and rent greenhouses. The greenhouses have to be ready in February for early planting. Contact Taweili / gmail

Insightful indeed.

[t6nis1977]

Huáng Shēngyuǎn：Meil on see õnn, et saame teha valikuid / 黄声远：海阔天空

Esmaspäeval oli Hongkongi ülikooli Shanghai keskuses Hiina maarhitektuurile keskenduvad loengusarjas 接地气 järjekordne üliinspireeriv loeng. Kõneles Taiwanil Yilani väikelinnas töötav arhitekt Huáng Shēngyuǎn /黄声远, kes ligi kakskümmend aastat tagasi kolis Hiina mõistes väikesesse Yilani ja seal põldude vahele koos kaasvõitlejatega oma stuudio Fieldoffice /台湾宜兰田中央联合建筑事务所 asutas. Ajal, kui Hiinas arhitektid tunglevad suurlinnade väravail, kolis Huang väikelinna, eelistades puhast elukeskkonda ja võimalust midagi olulist ära teha. Huang on Hiinat esindanud nii Veneetsia kui Shenzheni biennaalil. Mõningad hajamärkmed loengule järgnenud vestlusvoorust.

Huang : Tegeleme asjadega, mis meie arvates vajavad tegelemist. Nii on võimalik midagi tegelikult ära teha. Kui keegi juba oma projekti sooviga sinu juurde tuleb, siis on hilja, siis on kõik juba paika pandud.

K : Miks te oma hoonete puhul alati rõhutate struktuuri? Seinu neil peaaegu polekski. Kas see on teil sihilikult valitud strateegia? Huang : Meil tegelikult pole strateegiat, kuigi inimestele meeldib niimoodi väita. Minu ja minu vanemate põlvkonnal lasub vari, me kardame. See tuleb lähiajaloost. Ehk seetõttu on meie hooned eriti avatud, õhulised - me Taiwanil ei taha asju selget määratleda, kuna olud, need võivad ju järsult muutuda. Me oleme harjunud seda muutust kartma. Suurem osa mu projektidest ei saa kunagi valmis.

Huang : It is lucky to have a chance to make a choice. (Loeme seda mõtet veel korra!)

Huang : I like to insert canopies, the way they create plugin spaces. Yilanis sajab pidevalt. Kui inimesed ei saa märjaks, viibivad nad avalikus ruumis kauem. Varjualused annavad inimestele võimaluse kauem viibida ruumis, mille oled neile loonud.

K : Miks sa ei tee projekte mandrile? Huang : Ma arvan, et ma pole selleks lihtsalt piisavalt hea. Et töötada Mandri-Hiinas, pead olema väga tugev. Minu jaoks on 30 minutise autosõidu kaugus lihtsalt see vahemaa, millega ma tulen toime (Fieldoffice’i projektid jäävad justkui juhuslikult enamasti selle vahemaa sisse).

Huang : Ma olen vist vaimse puudega - mul on toimimiseks vaja sõpru, kes teavad kõiki neid asju, mida ma ei tea. Seetõttu olen palganud inimesed, keda täielikult usaldan. Samas ei saa sõpradega liiale suureks minna, sest sõpru peab hoidma. Kui neid saab üle teatud hulga, siis hakkab see koormama -palju on sõpru, kellega pole ammu ühendust pidanud.

Tänud Hongkongi ülikoolile taaskord huvitava avaliku loengu eest. Edasi räägivad Fieldoffice’i tööd enda eest.