Discover Top Posts Tagged with #ev98

Vabariigi aastapäev 🍴🇪🇪

Ma vaatasin säältpoolt Emajõge ma vaatasin Eestimaad nägin rahvast kes segadusest sõge nägin hirmust räsitud maad nägin päikest mis tõusis täis viha aknalt peegeldund varjude mängu nägin võimust kasvavat iha nägin mõtet mis vaikselt jäi kängu ma vaatasin säältpoolt Emajõge ma vaatasin Eestimaad nägin rahvast kes rõõmust on sõge nägin tantsimisest räsitud maad nägin päikest mis loojus täis lootust tõusvaid tähti mis paitasid pead nägin lapsi silmad täis ootust nägin homset milles kumas vaid head ma vaatasin säältpoolt Emajõge ma vaatasin KODUMAAD nägin ennast ja teisi ja sind nägin maad milleta hingata ei saa.

#eesti #eesti luule #ev98 #estonia #parmupill #luule #luuletus

Meil on siin hea olla!

Palju õnne, kallis isamaa!

Eile - päriselt päriselt - jäin ma mõtlema, et oeh, oleks ikka nii, et aasta pärast on ka EV olemas. Ja kahe. Ja kolmekümne. Jne. Pea iga kord, kui ma oma vanaema juures käin või teda näen, läheb varem või hiljem teema ikka selleni, kui õudne see rahvusvaheline olukord praegu ikka on.

Ei, see ei tähenda, et mina ärkaksin iga hommik hirmuga üles. Aga võib-olla mu vanaema küll. Seda ilmselt seepärast, et tema on seda koledat aega näinud, mina ei ole ja...olgem ausad, ei kujuta ette ka.

Kuid see selleks. Mul on hea meel, et meil on täna, mida ikkagi tähistada. Mis sest, et kirjutan kasvõi seda juttu siin voodist teki alt, sest et väsimus on nii suur. Aga tänaval jalutades oli ilus vaadata, kuidas sinimustvalge iga maja küljes lehvib.

Jäin mõtlema, et mul on hea meel, et vähemalt see, et lipp täna väljas on, on elementaarne. Sest paljud asjad ei meie riigis ega tänapäeva ühiskonnas enam ei ole elementaarsed. Ma ei taha hakata 23aastasena pidama moraalikõnet teemal kuidas peab käituma, sest et ma ei pruugi isegi teada. Aga vahepeal hakkab kole,vaadates pisut ringi. Olgu selleks siis tavalised viisakused inimestevahelises suhtluses; vingumine pagulaste üle; kritiseerimine, et miks peab jagama teenetemärke; probleemide eest põgenemine, näpuga näitamine jne.

Ma ei ole end kunagi pidanud inimeseks, kes ütleb, et Eestis on halb elada. Ei ole. Loomulikult on siin palju probleeme, aga kus siis ei oleks? Mind ärritavad kooseluseadusega kaasnevad hoiakud ja uudised, samuti ka skandaalid, presidendiballi koeranäituseks nimetamine jne. Aga ma usun, et meie riigis kerkivad sellised ütlused ja probleemid rohkem esile ehk meie väiksuse tõttu. Suuremas riigis need ilmselt upuksid kuhugi ja üksikisiku sõnavõtt ei jõua pea iga teise kaasmaalaseni.

Aga mujal on teised probleemid. Võib-olla kardan ma sõja pärast meie naaberriiki, aga vähemalt ei karda ma, et kui ma sõidan Tartust rongiga Tallinnasse, siis äkki istub mu kõrval enesetaputerrorist, kes meid kõiki õhku laseb. Seda ma ei karda.

Mind ärritab, et meil on nii palju ärapõgenejaid. Me kritiseerime meeletult pagulasi - mis sest, et neid siin isegi veel ei ole, aga samas põgeneme ise. Ma üritan inimlikult kõigest väest aru saada, et kui sind mõnitatakse - sind kui eestlast - mõne sinuga “kaasneva” teguri tõttu, siis on see ebameeldiv, pettumust valmistav ja kurvakstegev, sest tegemist on sinu kodumaaga. Üksikisiku tasandil ma veel saan aru, aga selliseid probleeme on ju paljudel! Ja siis lihtsalt minnakse ära...selle asemel, et midagi ette võtta. Üheskoos. Aga ei, me ainult vingume.

Mina kritiseerin ka. Ma olen siiski ju inimene. Mulle käib vastukarva see, mis toimub saartevahelises praamiühenduses ja mulle ei meeldi, et meie üleshaibitud TÜ on pankroti äärel. Mulle ei meeldi, et meil on tasuta kõrgharidus, sest see toob kaasa hariduse kvaliteedi languse ja meil ei ole enam neid inimesi, kes oleksid maailma parimad aednikud, rätsepad või tislerid.

Aga siin on nii palju head. Mu elu on siin nii mugav ja tegelikult ääretult muretu. Ma tean, et kui mul tekib pimesoolepõletik, siis mind ravivad arstid. Vastavas keskkonnas ja annavad mulle rohtu. Ma tean, et ma saan teha oma suu lahti ja avaldada oma arvamust. Ma tean, et ma saan juua kraanivett ning ujuda suvel puhtas merevees, nähes sellest veest ka läbi. Ma tean, et mind kui noort naist vaadatakse siiski võrdse inimesena ning mul on sama suured õigused, kui 40aastasel mehel. Ma saan õppida, töötada ja luua oma pere. Mul ei ole selleks piiranguid. Mu ümber on puhas õhk ja ilus loodus; st mul on loodus, kuhu minna. Mu akna taga söövad linnud pekitükki ning ma tean, et need on varblased ja leevikesed. Suvel käivad mu maakodu juures rebased ja kitsed ning ma võin neid kohata.

Jah, ma tean, et kui Sul on siin ühiskonnas halb olla, siis need väärtused ei pruugi üle kaaluda seda, et sa saad enda kohta kommentaare või märkusi. Ma tunnistan, et ma olen õnnelik selle üle, et mul ei ole olnud seda olukorda. Ma loodan, et ei teki ja et meie ühiskond muutub avatumaks. Aga senikaua....senikaua mõtleme, et meil on tegelikult kõik hästi. Mõtleme sellele, mis päriselt tähtis on.

Ilusat kodumaa sünnipäeva.

#ev98