Hanijalg kasvab väga sagedasti teede ääres, kraavikallastel, muruplatsidel, õuedel, karjamaadel ja niisketel niitudel.
Ravimina kasutatakse taime ürti ehk maapealset osa keedise näol.
Hanijalga kasutatakse kopsu- ja sooleverejooksude puhul ning astma, läkaköha ja langetõve (epilepsia) ravimisel. Samuti kasutatakse kõhuvalu ja kõhulahtisuse korral.
Korjatakse maist septembrini.
Kirjeldus
Hanijalg kasvab väga sagedasti teede ääres, kraavikallastel, muruplatsidel, õuedel, karjamaadel, niisketel niitudel. Tugevast tumedast juurikast lähtub kimp katkestunult sulgjaid lehti, mis koosnevad 13-20 lehekesest; lehekesed on piklikud, sügavalt sämpunud või saagjad, alumiset küljelt siidkarvased, pealmiselt rohelised, harva ka siidkarvased. Lehtede keskelt tõuseb võsunditaoline peenike, 15-50cm pikkune roomav vars, mis hiljem sõlmekohtadel juurdub. Õied korrapärased, kollased, üksikult pika rao otsas, 5 kroonlehega, mis on hallikast, 10 tipmega tupest kahekordselt pikemad. Tolmukaid ja emakaid palju. Õitseb maist augustini. Eesti NSV-s esineb väga sageli kõikjal.
Ravim
Hanijala maapealset ürti - herba Potentillae anserinae ehk herba Anserinae - kasutati varematel aegadel ametlikult ravimina.
Ürti kogutakse õitsemise ajal, peamiselt maist juulini. Kuivatatakse varjulises kohas.
Droog sisaldab parkainet, suhkrut, lima jne.
Toimed
Rahvaravimina on hanijala keedist kasutatud kootava vahendina kopsu- ja sooleverejooksude puhul. On tarvitatud ka astma, läkaköha ja langetõve (epilepsia) ravimisel. Samuti on ta olnud ravimiks terava kõhuvalu ja kõhulahtisuse korral.
Taime levi
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
