Althaea officinalis L., Malvaceae
Harilik altee, tokkroos
Marsh mallow, marshmallow
Altee on aedades kasvav, harva metsistuv mitmeaastane ravimtaim kõrgusega 60-150cm. Külvatakse tihtipeale koos salati või sinepiga.
Ravimina kasutatakse kuivatatud altee juuri. Seda tarbitakse leotisena, keedisena, teena ja siirupina.
Altee juuri kasutatakse röga lahtistava, pehmendava ja põletikuvastase vahendina ülemiste hingamisteede haiguste korral, ka gastriitide, koliitide ning mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite puhul.
Korjatakse aprillis, septembris ja oktoobris.
Kirjeldus
Altee on aedades kasvav, harva metsistuv mitmeaastane ravimtaim kõrgusega 60-150cm. Vars on püstine, viltjaskarvane ja 3-5 hõlmaliste täkiliste lehtedega. Leherootsud enamasti lehelabast lühemad. Alumised lehelabad laimunajad kuni neerjad südaja algusega, ülemised piklik-munajad või munajad, õied 2- või 3-kaupa keskmiste varrelehtede kaenlas, võrdlemisi suured, läbimõõduga 20-30mm. Kroonlehed kahvaturoosad kuni valged. Vili koosneb 15-22 osaviljast. Õitseb juunist septembrini.
Külvamine
Töönduslikud kultuurid asuvad Ukrainas ja Põhja-Kaukaasias. Võimalikult vara kevadel külvatakse altee niisutatud ja kergelt kuivatatud seemned 1-2cm sügavusele. Reavahe 60cm, külvinorm 8-10 kg/ha. Taimed tärkavad 8-18 päeva pärast.
Et reavahede harimist õigeaegselt alustada, soovitatakse külvata koos kiiresti tärkava salati või sinepiga, et read oleksid nähtavad. Salati- või sinepitaimed eemaldatakse pärast altee tärkamist. Vastavalt vajadusele kohendatakse reavahesid ja puhastatakse read umbrohust. Saak kogutakse 2- või 3-aastastelt taimedelt hilissügisel.
Ravim
Ravimina kasutatakse juuri - radix Althaeae. Juured kaevatakse või küntakse maa seest välja, pestakse, lõigatakse 20-25cm pikkusteks tükkideks ja kuivatatakse temperatuuril mitte üle 40°. Sageli aga lastakse juuri pärast pesemist natuke närbuda, kraabitakse neilt siis hall korgikiht maha ja kuivatatakse nad lõplikult.
Kuivatatud droogis ei tohi olla üle 14% niiskust, üle 3% puitunud juuri või juurika osi, üle 3% halvasti koorest puhastatud juuri, üle 0,5% mineraalseid ja orgaanilisi lisandeid. Põletamisel ei tohi droogist jääda rohkem kui 8% tuhka.
Droog sisaldab kuni 35% lima, kuni 47% tärklist, sukhrut (10%) ja pektiinainet (11-16%). Lima sisaldus juurtes on sügisel kõige suurem. Lima koosneb heksosaanidest ja pentosaanidest. Juured sisaldavad veel 2% asparagiini, 1,7% rasvõli ja ligi 5% mineraalsoolasid, peamiselt fosfaate.
Toimed
Altee juuri kasutatakse röga lahtistava, pehmendava ja põletikuvastase vahendina ülemiste hingamisteede haiguste korral, ka gastriitide, koliitide ning mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite puhul.
Altee juuri kasutatakse leotisena - infusum radicis Althaeae, keedisena - decoclum Althaeae, teena ja siirupina - sirupus Althaeae.
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
Hiirekõrv kasvab umbrohuna mitmesugustel paikadel, sagedamini elamute ja muude hoonete ümbruses, põllul vilja hulgas, teede ääres, varemetel jne.
Ravimina kasutatakse taime ürti.
Hiirekõrva ürti kasutatakse leotisena või vedelekstraktina emakaverejooksude puhul tungaltera ekstrakti asendajana. Sünnitusabis tugevdab emakalihaste kokkutõmmet. Vähendab arteriaalset vererõhku, ahendab perifeerseid veresooni. Tarvitatakse ka nina- ja kopsuverejooksude korral ning vereringe- ja ainevahetushäirete raviks.
Hiirekõrva kogutakse maist septembrini.
Kirjeldus
Hiirekõrv on üheaastane rohttaim, 10-40cm kõrge. Kasvab umbrohuna mitmesugustel paikadel, sagedamini elamute ja muude hoonete ümbruses, põllul vilja hulgas, teede ääres, varemetel jne.
Vars on enamasti üksikult, püstine, lihtne või ka oksine, paljas või alumises osas karvastunud. Alumised lehed sagedamini kodarikuna, piklikud, kitsad, leherootsuks agenevad, jahumatud, terveservalised või hõlmised, sulglõhised, jagused, üldse väga mitmekujulised; varrelehed samasugused, kui enamasti rootsutud; kõik lehed kattunud kas liht- või tähtkarvadega. Kroonlehti 4, valged, kuni 3mm pikad, äraspidimunajad, lühikese pinnukesega; tupplehed munajad, valge nahkja servaga; õied pikaraolised, hõreda kobarana.
Vili - kolmnurkne äraspidisüdajas kõdrake. Seemned rohkearvulised, helepruunid, siledad.
Õitseb aprillist oktoobrini, vahel isegi hiljem, kui on sooje ilmu. Esineb Eesti NSV-s kõikjal.
Hiirekõrva korjatakse õitsemise ajal kogu suve kestel, kuid silmas pidades, et ürdis ei oleks palju küpseid vilju ega jahukastest nakatatud lehti. Taim tõmmatakse maast juurtega välja; juured lõigatakse ära, ülemised osad puhastatakse mullast ja kuivatatakse varjulises kohas hea tuuletõmbuse juures õhukese kihina. Pärast kuivamist eraldatakse riknenud või jahukastesed osad. Lõhn nõrk, maitse mõrkjas. Säilib tarvitamiskõlblikuna kuni 3 aastat.
Ravim
Ravimina kasutatakse taime maapealset osa, ürti - herba Bursae pastoris.
Droog peab säilitama peaaegu värske taime värvuse; niiskust võib sisaldada mitte üle 13%, ekstraktiivaineid 16%, kõrvalisi orgaanilisi ja mineraalaineid minimaalselt, kuid tuha üldjääk võib olla kuni 10%.
Droog sisaldab K-vitamiini, koliini ja atsetüülkoliini ning rohkesti kaaliumi (tuhas 40% K2O), mis tõenäoliselt toimivad verejooksu sulgevalt. Peale nende leidub droogis ramnoglükosiidi hüssopiini, parkaineid, orgaanilisi happeid, C-vitamiini.
Toimed
Hiirekõrva ürti kasutatakse leotisena või vedelekstraktina emakaverejooksude puhul tungaltera ekstrakti asendajana. Sünnitusabis tugevdab emakalihaste kokkutõmmet. Vähendab arteriaalset vererõhku, ahendab perifeerseid veresooni. Tarvitatakse ka nina- ja kopsuverejooksude korral ning vereringe- ja ainevahetushäirete raviks.
Annused:
vedelekstraktina - 20 kuni 25 tilka korraga
teena - 10 grammi kuiva droogi klaasitäie keeva vee kohta; sellest võtta supilusikatäis kuni 3 korda päevas.
Kasutatakse ainult arsti ettekirjutusel.
Taime levi
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
Hanijalg kasvab väga sagedasti teede ääres, kraavikallastel, muruplatsidel, õuedel, karjamaadel ja niisketel niitudel.
Ravimina kasutatakse taime ürti ehk maapealset osa keedise näol.
Hanijalga kasutatakse kopsu- ja sooleverejooksude puhul ning astma, läkaköha ja langetõve (epilepsia) ravimisel. Samuti kasutatakse kõhuvalu ja kõhulahtisuse korral.
Korjatakse maist septembrini.
Kirjeldus
Hanijalg kasvab väga sagedasti teede ääres, kraavikallastel, muruplatsidel, õuedel, karjamaadel, niisketel niitudel. Tugevast tumedast juurikast lähtub kimp katkestunult sulgjaid lehti, mis koosnevad 13-20 lehekesest; lehekesed on piklikud, sügavalt sämpunud või saagjad, alumiset küljelt siidkarvased, pealmiselt rohelised, harva ka siidkarvased. Lehtede keskelt tõuseb võsunditaoline peenike, 15-50cm pikkune roomav vars, mis hiljem sõlmekohtadel juurdub. Õied korrapärased, kollased, üksikult pika rao otsas, 5 kroonlehega, mis on hallikast, 10 tipmega tupest kahekordselt pikemad. Tolmukaid ja emakaid palju. Õitseb maist augustini. Eesti NSV-s esineb väga sageli kõikjal.
Ravim
Hanijala maapealset ürti - herba Potentillae anserinae ehk herba Anserinae - kasutati varematel aegadel ametlikult ravimina.
Ürti kogutakse õitsemise ajal, peamiselt maist juulini. Kuivatatakse varjulises kohas.
Droog sisaldab parkainet, suhkrut, lima jne.
Toimed
Rahvaravimina on hanijala keedist kasutatud kootava vahendina kopsu- ja sooleverejooksude puhul. On tarvitatud ka astma, läkaköha ja langetõve (epilepsia) ravimisel. Samuti on ta olnud ravimiks terava kõhuvalu ja kõhulahtisuse korral.
Taime levi
Allikad
Tammeorg, J., Kook, O. & Vilbaste, G. (1973). Eesti NSV Ravimtaimed. Tallinn: Valgus.
