Meie ühiskond

[meieuhiskond]

Covid-19 ja sellega käsikäes käivad vandenõuteooriad

2020. aasta märtsis ilmnes fakt, et maailma on tabanud uus pandeemia, mille põhjustajaks on koronaviirus. Viiruse põhjustatud haigus - covid-19 - on levitanud ühiskonnas suurt muret ja ebakindlust, mõjutanud raskelt majanduslikku olukorda ning jätnud jälje igasse eluvaldkonda. Pandeemial on olnud kaugeleulatuvad tagajärjed nii inimeste tervisele kui ka maailmamajandusele ning paljud usuvad, et sellel võivad olla suured tagajärjed ka demokraatiale, arengule, jõukusele ja vabadusele.

Pandeemiaga on aga selle puhangust saadik kaasnenud arutelud viiruse leviku üle ja seda ka mitmesuguste vandenõuteooriate abil. Vandenõuteooriate hulgas on ideid, et koroonaviirus on inimese loodud bioloogiline relv. Näiteks on USA president Donald Trump väitnud, et viirus on pärit Hiina laborist (Singh, Davidson & Borger, 2020), samas kui Hiina režiim on vastupidi väitnud, et viirus pärineb Ameerika Ühendriikidest (Sardarizadeh & Robinson, 2020 ).

Rootsis läbi viidud uuring näitab, et vandenõuteooria, mille kohaselt koronaviirus loodi inimeste poolt, näib olevat leidnud ka Rootsis kinnitust. Uuringus tuli välja, et mõte levib eriti madalama haridusega, poliitiliselt vähem huvitatud inimeste seas. See kehtib eriti nende kohta, kellel on valitsuse ja Rootsi poliitikute suhtes madal usaldus ning üllatuslikult - madal teadus koroonaviiruse kohta teadlastelt.

Sotsiaalmeedias, peamiselt TikTokis, Facebookis ja Reddit foorumis levib aga ka erinevaid teooriaid selle kohta, kuidas viirus loodi, et maailmas globaalselt rahvaarvu vähendada, et inimesi kontrollida ning et koroonavaktsiinid on tervisele kahjulikud, rääkimata nendest, kes ei usu et viirus üldse olemaski on. Levivad jutud räägivad ka sellest, kuidas vaktsiini sees on mikrokiip, millega hakatakse inimesi jälgima ning mis 'orjastab' inimkonna.

Just sellised teooriad jagavadki ühiskonna kaheks, need, kes soovivad pandeemiast kiirelt väljuda ning teevad selleks kõike - kannavad maske, lähevad vaktsineerima jne ning need, kes ei usu midagi peale vandenõuteooriate. Et olukorda vältida usun, et oleks saanud juba pandeemia alguses tulla välja õigete faktidega, mitte korduvalt arvamusi ja ''fakte'' muuta. Kõik taoline tekitab inimestes ebausku ning vähendab usaldust.

// Chrisanne

[meieuhiskond]

Mida tahaksid eestlased Eesti ühiskonnas muuta või paremaks teha?

Foto:https://www.ashoka.org/pt-br/story/everything-you-change-changes-everything-0

Internetis ringi kolades võib leida nii mõnegi huvitava arvamuse või ettepaneku, mis on Eesti Vabariigis valesti ning, mida võiks muuta. 

2014. aastal kõlasid Hando Tõnumaa värvikad ettepanekud ja soovitused, mida tuleks muuta selliselt: 

Valimisreklaamid tuleks ära keelata 

Riigitöötajate palgad peaksid = Eesti keskmise palgaga

Korruptsioon

Kaotada kõiksugu pseudo-ametikohad

Inimesed tagasi maale elama 

Eesti kaup poodidesse

Eesti oma raha 

9/11 Riik peab tegema tervele maailmale avalduse, et kahtleme 9/11 ametlikus versioonis ja nõuame kogu 9/11 ja sellele järgnenud sündmustele uut rahvusvahelist ning sõltumatut uurimist

Vabastada M/S Estonia salduste alt 

Eestlased ja Eesti venelased on võrdsed!

Kaotada alkoholireklaamid 

Kõik poliitikud ja kahtlase väärtusega riigiasutused tuleb viia Toompealt igaveseks minema! 

Legaliseerime kanepi

Tasuta aiamaa igale Eesti kodanikule 

Prügi vähendamine 50% aastaks 2020

Pürgi peab saama anda ära tasuta (lukustatud pürgikastid on vale)

Tasuta vesi ja elekter

Aastaks 2020 võiks Eestist saada 100% orgaanilise toidu riik

Sõjavägi vabatahtlikuks 

Haridus

Allikas: https://www.telegram.ee/arvamus/hando-tonumaa-20-ettepanekut-kuidas-muuta-elu-eestis-paremaks

Päris huvitavad ettepanekud, kas pole? Mõningad neist ettepanekutest on tänseks, aastal 2021 juba elluviidud, kuid nii mõngi neist vajaks veel tähelepanu. Ühiskond on nagu auto, mis sõidab edasi, kuid vajab hoolt, tähelepanu ning areneb aja jooksul edasi. Täna võib aga tõdeda, et paljud asjad vajavad siiski rohkem tähelepanu ja tegelemist. 

Me teame, et justkui on probleem, mis vajab tegelemist ja palju on ka nii öelda “Avalikke saladusi” kuid ühes korralikus ja organiseeritud riigis see nii olema ei peaks. Me saame sellest aru aga ometigi see nii on. 

Mida saaks teha? Jääme lootma, et kirja pandun tõmbame selle tähelepanu ning tulevikus on meie ühuskonnas inimesi, kes selle eest muretsevad ja selliste asjadega tegelevad.

Postituse autor: Andra 

[meieuhiskond]

Kas Eesti inimesed on õnnelikud?

Mis on õnn?

Õnn võib hiilida uksest sisse, siis kui sa seda kõige vähem ootad. Õnn ei ole miski, mis on juba olemas, ta on sinu enda teha. Ei tohi oodata, et teised inimesed sind õnnelikuks teevad, vaid selle nimel tuleb ise vaeva näha! 

Eesti inimestest mõeldakse üldjuhul kui morbiidsetest ja pigem väljanägemiselt õnnetutest inimestest. Kuid, kas see on tõsi? 

Meie põhjanaabrid Soomlased on juba neljandat aastat järjest maailma kõige õnnelikumad inimesed. Maailma õnne-raportisse on arvestatud 149 riiki, kus Eesti pesitseb 2021. aastal 28.kohal, mis polegi nii halb. Eesti on tõusnud iga aasta aina kõrgemale. On see pelgalt eelarvamus, et Eesti inimesed pole õnnelikud? 

Postimees viis 2017.aastal läbi tänavaküstlusele, et teada saada, kas eestlased on õnnelikud? Kuigi tegemist oli halli ja vihmase päevaga, ei õnnestunud neil leida kedagi, kes oleks õnnetu, seevastu positiivseid ja õnnelikke inimesi leidus küllaga. 

“Kõik oleneb sellest, kuidas sa otsustad selle maailma peale vaadata. Kas asjad, mis sinuga juhtuvad, juhtuvad mingi põhjusega, kas sa leiad nendele pärast mingisuguse seletuse, kuidas nad olid sinu jaoks kasulikud või sa lihtsalt arvad, et kõik on sinu vastu ja tõmbad ennast kössi kuhugi,” rääkis Taavi , kes arvas, et on õnnelik inimene. Ta tõdes, et hall ilm mõjutab küll meeleolu, aga kui lähemalt järele mõelda, siis ei ole ka selle pärast mõtet torssis olla.

Allikas: https://tervis.postimees.ee/4053879/tanavakusitlus-kas-eestlased-on-onnelikud

Foto: https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/73969651/22-kaunist-motet-onnest-ja-onnelik-olemisest

Tundub, et eestlased on tegelikult õnnelikud. Kindlasti on kõgil vahel halbu päevi ja sombune ilm teeb ka oma töö, kuid see ei tähenda, et eestlased on tingimata alati halva tujuga, kurjad või õnnetud. Eestlastel on põhjust rõõmu tunda ja seda nad ka teevad! 

Postituse autor: Andra

[meieuhiskond]

Eesliinitöötajate suurenenud töökoormus

Kevad on alati olnud üks kiire aeg - õpilased hakkavad kooli lõpetama, tudengid värisevad eksamikoormuste all, kevadväsimus, üldine stress, samas suur suveootus südames. See aasta ei erine palju eelnevatest kevadetest, kui välja arvata fakt, et elame hetkel keset ülemaailmset pandeemiat.

Pandeemia on kaasa toonud ka eriliselt suure stressi tööd tegevatele inimestele. See stess hõlmab nii töökaotust, töö rohkust, on inimesi, kel on pea võimatu teha enda kodus kodukontorit, kuna nüüd on ka lapsed kodus, lasteiad on kinni. On palju erinevaid stressi toovaid tegureid, kuid ma usun, et inimesed, kes töötavad nö eesliinitöötajatena on ehk kõige vapramad praegustes oludes.

Kõik asutused, mis praegu veel lahti on nõuavad, et sisenedes kantakse maski. Seda ka üldjoontes praktiseeritakse, kuid millisel määral maskid haiguse levikut takistavad, pole veel päris kindel. Üsna ebameeldiv on ka näha, kuidas inimesed hoiavad oma maski ainult kas suu ees või lõua all, millest ei ole üldse kasu. Miski, mis kindlasti aitaks eesliini töötajatel tunda end tööpostil turvalisemalt, on vaktsiin.

"Eesliini vaktsineerimine on meil tegelikult aprilli algusest peatatud, kuna valitsus tegi otsuse, et me keskendume vanemaealise, eelkõige üle 70-aastaste riskigruppide vaktsineerimisele. Me loodame eesliini vaktsineerimisega alustada nii kiiresti kui võimalik, üks nendest takistusest, miks neid inimesi, kes eesliini nimekirjadesse on pandud, ei ole vaktsineeritud, on puhtalt vaktsiinipuudus ja see, et me keskendume vanemaealistele. Me loodame alustada laiema vaktsineerimisega uuesti mai algusest,” selgitas Riigikantseleis eesliini nimekirjade komisjonis töötav Liana Roosmaa. 

Eesliini kuulub eestis ligikaudu 150 000 inimest, kellest nimekirjade järgi vaktsineeritakse 60 000 töötajat. Neist omakorda pooled on saanud kätte esimese vaktsiinidoosi. 

Vähemalt on enamik rahvast arukas ning järgib riigi poolt antud nõudeid viiruse takistamiseks. Südantsoojendav on näha ka neid, kes tõesti hindavad eesliini töötajaid. 10. aprillil ilmus Tartu Postimehes ka artikkel, milles räägiti, et pühapäeval, 11. aprillil kell 18 korraldas MTÜ Ristikuleht koos Tartu linna vabaühendustega ürituse «Tartu laulab». Ühislauluga tänati kõiki Tartu eesliinitöötajaid tehtud raske töö eest ning omaenda koduakendelt on osalema oodatud kõik tartlased. Ugala fassaad, teater Vanemuine, Estonia ja Eesti draamateater on ühinesid ka aasta aega tagasi ülemaailmse algatusega värvides rohelise valgustusega teatri fassaadi. Roheliseks värvumise kampaania näitab toetust kõigile, kes praeguses keerulises olukorras oma panuse annavad: tervishoiutöötajad, vabatahtlikud, lapsevanemad, haiguse käes kannatajad, üksikud, eakad, karantiinis olevad inimesed ja kõik ülejäänud.

Pilt: Sutterstock

Autor: Karmen Raja

[meieuhiskond]

Alkoholi (liig)tarbimine- probleem või kultuuri osa?

Pilt on võetud pixabay.com koduleheküljelt: https://pixabay.com/photos/glasses-toasting-cheers-toast-919071/

Eeldan, et see ei ole paljude jaoks just eriline uudis, et Eesti on oma alkoholi tarvitamise kõrge statistikaga esirinnas. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on 6 liitrit aastas elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele. Eestis joodi 2019. aastal aga iga elaniku kohta 8,7 liitrit puhast alkoholi. Neid numbreid vaadates on mul vahest tunne, et oleme justkui selle statistikaga mõningal määral ära harjunud. Tihti olen ka kuulnud väiteid erinevatest seltskondadest, et Eesti kuulubki ju põhjamaise alkoholi tarvitamise kultuuriga maade hulka, kus kogused on suured ja eesmärk on purju juua. Ehk siis kohati võib jääda mulje, et see on ettekääne, vabandus või põhjendus, kuid tegelikult on probleem siiski suur (vt Joonis 1).

Joonis 1. Alkoholi tarbimine elaniku kohta. Allikas: alkoinfo.ee

Kui vaadata noorte alkoholi tarvitamise statistikat, siis peab samuti tõdema, et paljud neist alustavad alkoholiga veel alaealisena. Nii võib tuua välja tervise arengu instituudi statistika, mille kohaselt on 11-aastaselt alkoholi proovinud ligi veerand noortest ning 15-aastaselt on alkoholi proovinud juba ligi 74% noortest. Pärast maitsmist võidakse aga üsna kiiresti jõuda regulaarsema alkoholi tarvitamise juurde. Eks siinkohal ole oma roll ka reklaamidel, sest erinevad tootjad on teinud alkoholi pudelid väga kutsuvaks ja värviliseks mis omakorda köidab koheselt tähelepanu. Teisalt on üritatud joogi maitse teha võimalikult meeldivaks ja magusaks, mis samuti on ahvatlev ja kutsuv. Lisaks reklaamidele ja toote välimusele võiks ära märkida ka nii öelda “kamba mentaliteedi.” Tihti kaasneb noorte seas alkoholi tarbimisega populaarsuse kasv, vaja on ennast tõestada ning kuuluda kampa, käitudes nagu teised. Taolisest kamba mentaliteedist aga ongi väga raske välja murda, eriti kui sa oled noor ja sulle läheb korda teiste omaealiste arvamus.

Positiivse poole pealt saab aga välja tuua, et ühiskonnas on hakatud alkoholi kuritarvitamisele aina rohkem tähelepanu pöörama. Nii on läbi viidud mitmeid sotsiaalkampaaniaid nagu näiteks “Vabanduse leiab alati”, “Vähem on parem”, “Vähem alkoholi= Rohkem elu”, “Septembris ei joo” jne. Minu isikliku arvamuse põhjal on üks edukaim kampaania olnud septembris ei joo üleskutse. Seda eelkõige seetõttu, et see sai sotsiaalmeedias väga suure kõlapinna ning Facebookis tehtud üritusena hakkas see täitsa oma elu elama. Selle all pean ma silmas, et see muutus nii noorte kui ka täiskasvanute seas väga populaarseks ning oma seltskondades võisteldi teineteisega. Ühest küljest oli see selline nii öelda “lõbus” proovile panek, aga samas oli sellel ka oluline mõte vähendamaks alkoholi tarbimist.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et alkohol ei pea olema kultuuri osa. Need, kes on otsustanud vähem juua, võivad sageli tunda küll sotsiaalset survet ning oma mittejoomist tuleb mōnikord ka teistele pōhjendada, siis tasuks sellest siiski üle olla. Samuti ei pea koosviibimised ja meelelahutus võrduma purju joomisega nagu eelnevalt sai seda fakti käsitletud. Lõppkokkuvõttes langetab igaüks oma otsused ise. Kui see postitus osutus kohati liiga moraliseerivaks siis tahaksin lisada, et teadlik ja mõistlik alkoholi tarbimine ei ole kuritegu. :)

Postituse autor: Elis Maria

[meieuhiskond]

Kui rahul on Eesti inimesed Eesti vabariigi valitsuse toimimisega Covid-19 ajal?

Aasta 2021 on juba alanud väga põnevalt. Eesti vabariigi peaminister asutus oma ametikohalt tagasi. Uueks peaministriks ja ühtlasi esimeseks naispeaministriks sai Kaja Kallas. 

Palju on arutletud Eesti Vabariigi toimimisest Covid-19 ajal. Küll on liiga karmid reeglid, küll pole üldse reegleid, küll on liiga vähe vaktsiine, küll me tahame vaktsineerida ja siis teinekord jälle ei taha. Ajab ju närvi? Kujutage ette, kui peaksite igapäev oma tööle sellist tagasisidet saama ja sealhulgas keegi ei ütle kunagi, et oled midagi hästi teinud. Võtaks nii mõnegi tugevama isiksuse põlvist nõrgaks.

Võib öelda, et Eesti inimesed ei ole rahul! Nad ei ole rahul! Millal üldse keegi kunagi millegagi rahul oli? 

“Järgmisel sajal päeval tegeleb valitsus nii COVID-19 kriisi kriitiliste küsimuste lahendamisega, kui tulevikku vaatavate Eesti elu edasiviivate strateegiliste ülesannetega. Meie pideva tähelepanu keskmes on nii Eesti inimese, majanduse kui keskkonna hea käekäik.” - Kaja Kallas 11.02.2021

Kuigi eelneva peaministri sõnavõtu järgi võiks öelda, et Kaja Kallase tähelepanu keskmes on Eesti inimese hea käekäik, siis täna kahjuks Kaja Kallase ning vabariigi valitsuse käitumisega Covid-19 kriisi ajal ei olda rahul. 

Foto: https://www.regionaalhaigla.ee/ru/node/18598

Kuidas see meem oligi, et 80+ aastased saavad E-valimistel suurrepäraselt hakkama aga vaktsineerimisele registreerumisel ollakse täielikud käpardid. See meie E-riik on nii põlvili maas, kui veel üldse olla saab. Mingist eduloost ei saa siin ammu enam rääkida - Janek

koolis võivad nüüd siis lapsed siseruumides ninapidi koos olla....Toompeal ja Vabaduse platsil, värskes õhus, nopiti rahulikud inimesed politseiauto kongi.....mis pagana loogika sellel´´peaministril´´ küll on???.........ja ka õiguskantsler on vait, samuti president....kas neid polegi riigis.....päevitamas kusagil???? - Kaie

Nendel palk ju ikka jooseb, kas joovad kohvi või on kodus aga rahval sellist võimalust ei ole. Aga siin riigis ei hooi rahvast ei nn.VALITSUS ega nn.RIIGIAMETID - Kaljo

Head Daamid ja Härrad. Kuna eestis eutanaasia süst on keelatud,siis-kes soovib siit ilmast kiiremas korras lahkuda,on lahendus: lase ennast VAKTSINEERIDA. Valik on vabatahtlik. NB! Surnutel on lihtsam-nad ei pea sellise valitsuse pärast enam häbi tundma - Arvi

Allikas: Facebook

Postituse autor: Andra

[meieuhiskond]

Kodukontor-koduõpe

Eelmisel aastal algas uus aastakümnend ning ka uued väljakutsed. Mõiste “kodukontor” tundus kunagi pigem privileegina, mõnusalt tugitoolis, arvuti süles ja kohvitass käes, kes siis ei tahaks vahel kodust töötada. Nüüd on aga teisiti, juba üle aasta aja oleme pidanud tööd tegema kodust ning just pidanud, kuna viiruse leviku tõkestamiseks on selline meetod hädavajalik. Kuid kas tööandja saab käskida kodus tööd teha, kui see ei ole juhtumisi võimalik töötajale? 

Meeli Miida-Vanatalu, Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja ütleb selle kohta nii: “Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt saab kaugtöö toimuda üksnes poolte kokkuleppel. Tööandja ei saa ühepoolselt sundida kaugtöö tegemist ja töötaja teiselt poolt ei saa seda nõuda. Kaugtöö kokkulepe on võimalik sõlmida nii kirjalikult kui suuliselt, kuid töölepingu seadus eeldab siiski kirjalikus vormis kokkuleppe sõlmimist. 

Tõttöelda tuleks tööandjale esimesel võimalusel vähemalt e-kirjaga teada anda, et töö tegemine kaugtööna ei ole võimalik ning pakkuda enda poolt võimalikud lahendused, millistel tingimustel töösuhe siiski jätkuda saaks. Näiteks oleks võimalus pakkuda, et kuna suurem osa töötajaid teevad meelsasti kaugtööd, siis tööandja korraldaks nii, et konkreetne töötaja saaks jätkata töötamist kontoris ehk tööandja avaks kontori osaliselt.

Kui tööandja leiab, et kontori osaline avamine on probleemne ehk kaasnevad kulud, mis ühe töötaja puhul on ebaproportsionaalselt suured, siis võiks tööandja kaaluda töötaja jaoks üksiku tööruumi üürimist ehk tööandja kaaluks, millised kulud on tema jaoks optimaalsemad.

Kui töötajale sobib, siis võib lahenduseks olla ka tööaja muutmine, mis võimaldaks kodus töötamist näiteks aegadel, kui segavaid faktoreid on vähem ja keskendumine võimalik. Ühiselt arutades võib leida veel võimalusi, mis toetaksid töötaja töö jätkamist kodus, nt summutavate vaheseinte muretsemine tööandja poolt vms, mis eeldab juba ka kodu kui töökeskkonna riskide hindamist tervikuna.

Kui kokkuleppele siiski ei jõuta ning tööandja ei saa tagada töötamist senistel tingimustel, siis võib olukord päädida töötajapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega töölepingu seaduse § 91 lõike 2 alusel ehk tööandjapoolse rikkumise tõttu, mis seisneb tööks sobiva töökeskkonna võimaldamata jätmises ehk tööandja kohustuste täitmata jätmises.”

Kokkuvõttes,tuleks lootma jääda tööandja poolt vastu tulemisele, kergendavaid tegureid võib leida küll. Nii eelmisel aastal kui ka sel aastal on jäänud raamatukogud siiski avatuks, ehk võimalusi tegelikult leiab. Iseasi, kui ka lapsed on kodus, kuna lasteaed on kinni pandud. Sel juhul on kindlasti märksa keerulisem. 

Suuremad lapsed, kes koolis käivad, neil on teistsugused mured. Kodus õppimine võib märksa raskemaks osutuda, läbi videosilla keerulisi aineid omandada võib osutuda tõeliseks väljakutseks. Sõpradega koolis suhtlemine on samuti oluline, selle puudumine võib tekitada mõnes noores palju pingeid ning lõppeda ka depressiooniga. 

Koduõppe vallas kahjuks soovitusi väga ei jagu, selle puhul on nöör küllaltki pingul, reeglid on riigi poolt ning kooli ei pääse kahjuks keegi. Kuigi, riik teeb kõik selleks, et saada noored kooli saata nii pea kui võimalik, kasvõi osade kaupa, et õpilased oleksid rohkem hajutatud.

On keerulised ajad, kuid ka neist on palju õppida. Uuete oludega kohanemine on inimkonna puhul kaasaskäiv tava juba aastatuhandeid, ilma milleta kahjuks ei saa.

Pilt: Shutterstock

Autor: Karmen Raja

[meieuhiskond]

Kuidas ravida ravijärjekordi?

Pilt on võetud pixabay.com leheküljelt: https://pixabay.com/photos/medical-appointment-doctor-563427/

Ma julgen eeldada, et meist kõik on vähemalt korra puutunud kokku sellega, et soovitud eriarsti ooteaeg osutub mitmest kuust poole aastani või rohkemgi veel. Eks see ole ka nii, et haigused ja muud vaevused ei hüüa tulles ning vajadus eriarsti visiidiks võib tekkida üsna ootamatult. Küll aga on haigekassa tervishoiu valdkonna juht Maivi Perv tõdenud, et “eestlased on liialt eriarsti usku ega pöördu seetõttu oma tervisemurega esmalt perearsti poole.” Tegelikkuses on ju perearst koos pereõega see, kes saab teha esmased uuringud, määrata esmase diagnoosi ning, kes oskab ravida enamikku haigusi. Samuti saavad perearstid paljudel erialadel kasutada e-konsultatsiooni teenust, mis annab võimaluse kiiresti konsulteerida eriarstiga ning täpsustada tema juurde suunamise vajadust.

Haigekassa lehte sirvides selgub tegelikult, et meil ei ole võrreldes teiste riikidega pikemad ravijärjekorrad. Nii on ka Hollandis või naaberriigis Rootsis vaja oodata mõningatel juhtudel 90 päeva või enam. Teisalt kui eelnevalt sai räägitud, et kiputakse koheselt eriarsti juurde minema ning perearsti visiit jäetakse vahele, siis teiseks põhjuseks on ka asjaolu, et arste jääb lihtsalt puudu. Neist viimane argument on ka igati loogiline, sest arsti õpingud on pikad ja nõuavad tõelist pühendumust ning olulist rolli mängib ka lõpuks saadav palk. Viimase viie aastaga on küll suudetud tagada arstidele 55% ja õdedele 65,6% palgatõus, kuid ikka on hulk neid, kes lähevad oma tööd välismaale tegema.

Tulles tagasi ravijärjekordade juurde, siis on tegelikult mitu asja mida iga inimene saab ise ära teha hoidmaks ravijärjekorrad lühemad ning meditsiini koormuse natukenegi väiksemana. Nimelt tervisemure korral võiks julgelt pöörduda esmalt oma perearsti poole. Tema on see, kes saab teha esmased uuringud ning vajaduse korral kaasab ta ka eriarsti töösse. Teiseks kui selgub, et sa ei saa mingil põhjusel arsti visiidile minna, siis teavita kindlasti raviasutust sellest. Nii annad sa võimaluse teisele abivajajale kiiremini arstiaeg saada. Kolmandaks uuri, et millises raviasutuses on kõige lühemad järjekorrad ja mine sinna. Sul on õigus valida endale sobiv arst ning vastuvõtuaeg ükskõik millises raviasutuses üle Eesti. Tihtipeale tehes eeltööd, leitakse ka kiiremini endale vastuvõtuaeg, kuna erinevates raviasutustes võivad olla väga erineva pikkusega ooteajad. Seega tasub kindlasti proovida.

Ma usun, et sellist lihtsat kolme punkti süsteemi meeles hoides ning seda järgides, saame me ise aidata kaasa ravijärjekordade ravimisele. :)

Postituse autor: Elis Maria

[meieuhiskond]

Vaimse tervise probleemid laste ja noorte  seas

Foto: Adobe Stock

Iga kümnes neiu vanuserühmas 18–24 on mingil hetkel olnud sunnitud oma vaimse seisundi pärast abi otsima, sama vanuserühma noorte meeste vastav näitaja on aga seitse protsenti. 20 protsenti kõigist 9. klassi tüdrukutest ja peaaegu sama palju poisse on mingil hetkel end aga tahtlikult mingil viisil vigastanud. Need numbrid on ilmselgelt liiga suured. 

Mõni arvab, et vaimuhaiguste sagenemine on tingitud asjaolust, et noored on tänapäeval tundlikumad ja nn ‘’lumehelbekesed’’, teised aga sellest, et rohkem inimesi julgeb vaimuhaigustest rääkida ja seetõttu on nad statistikas ka rohkem nähtavad. Kuid kas see on tõesti nii lihtne? Rootsi Terviseameti poolt 2013. aastal läbiviidud uuring tõestab, et noorte vaimse tervise probleemid on siiski kasvutrendis. 

Noorte seas kõige tihedamad probleemid on sõltuvus, depressioon ja ärevushäired. Tänapäeval pannakse palju erinevaid diagnoose, kuid on ka juhtumeid neid, kus patsient ei saa konkreetset vastust sellele, miks nad ennast halvasti tunnevad ja seetõttu jääb saamata ka vajalik abi. 

Noorelt psüühikahäirete all kannatavatel inimestel on suurem oht ​​vananedes haigus süveneb. Võimalus, et lähevad peale keskkooli ülikooli, väheneb, samuti väheneb nende suutlikkus majanduslikult hakkama saada. Paljudel on raske tööd saada, osalt hariduse puudumise tõttu, aga ka seetõttu, et neil on raskusi inimlike suhetega ja igapäevaeluga. 

Hea on kuulda ja näha, et tänapäeva ühiskonas pööratakse aga noorte vaimsele tervisele aina rohkem tähelepanu - juba põhikoolis käivad oma ala spetsialistid sellest rääkimas, aina rohkem on noortel võimalusi ise abi otsida ja ka kergem on abi saada. Ennetustööd on ka alati kergem teha, kui hiljem tagajärgi likvideerida

Autor: Chrisanne Prei 

[meieuhiskond]

Kuidas edasi, kui koroona röövis töö?

Aasta ja kaks nädalat on möödunud esimesest eriolukorra väljakuulutamisest SARS-CoV-2 viiruse tõttu. See haigus nagu oleme näinud, ei ole tavaline. Järk-järgult karmistatud reeglid räsivad pea igat eluvaldkonda. Pidevate riigi sulegmiste tõttu kannatab ka kõige seas majandus. Loomulikult, meil ei oleks ka mõtet mingist majanudsest rääkidagi, kui inimesi sureb iga päev nagu suvel sääski, riigi sulgemine on mõistetav, kuid kuidas tulevad inimesed toime töökaotustega?

Alates eriolukorra väljakuulutamisest mullu kevadel on registreeritud 95 384 uut töötut, töötuna arvelolek on lõppenud 74 683 korral. Kokkuvõttes võib öelda, et töötute arv on mullu 13. märtsist suurenenud 20 701 inimese võrra. Hetkeseisuga on töötukassa arvel 57 400 inimest, kellest ligi 7100 on püüdnud tulutult leida uut tööd pidevalt, 9-11 kuud järjest.

Eriti valusalt sai pihta turism, kaubandus ja klienditeenindus, ehitus, toitlustus, majutus ja ürituste korraldamine. 

Töökaotuse puhul kutsub Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson inimesi üles võimalikult kiiresti Töötukassaga ühendust võtma. Samuti soovitab ta karjäärinõustaja abil mõelda ümberõppe peale. Ehk on see pandeemia mõne jaoks kui varjatud õnnistus, kui oled pikalt mõelnud töö vahetamise peale, oled enda alal praegu juskui mugavusest ja harjumusest, siis ehk ongi see aeg tulnud meile selleks, et meid raputada oma mugavustsoonist välja?

Juhul, kui endal on mõtteis mõlkunud innovatiivsed ideed, siis miks mitte kasutada ära oma vabadust ning luua enda ettevõte. Öeldakse, et tark ei torma, ehk kui luua oma ettevõte, tuleks teha kindlasti põhjalikku eeltööd, firma loomisel tuleb olla põhjalik ning ka kannatust tuleks varuda, kuid parimad asjad tihti ei tulegi nipsust!

Ümberõpe võib olla vaimselt väga rikastav, kui aastakümneid olla ühe ja sama ametikoha peal võib elu muutuda üpris üksluiseks. Kui hästi läheb ja ümberõppest kasu on, siis võib ka olla selline elumuutus materiaalselt rikastav. On lihtsalt oluline, et õpid ja töötad pidevalt, olles samal ajal positiivselt meelestatult ning ei anna alla!

Pilt: Shutterstock

Autor: Karmen Raja

[meieuhiskond]

Sooline võrdõiguslikkus tänapäeval

Soolise võrdõiguslikkuse poliitika eesmärk on, et naistel ja meestel oleks sama võim ühiskonna ja oma elu kujundamisel. See hõlmab loomulikult ka tüdrukuid ja naisi, kes on loonud intellektuaalse omandi, ja see moodustab rühma, mida soolise võrdõiguslikkuse arutelus harva kaasatakse. Miks see aga jätkuvalt nii on?

Sooline võrdõiguslikkus mõistes sisaldab veel lisaks soolisele võrdõiguslikkusele ka tähelepanu suhtumisele, normidele, väärtustele ja ideaalidele, mis mõjutavad naiste ja meeste elutingimusi ühiskonna erinevates piirkondades. See kõik kõlab hästi, ent reaalsuses on naistel ikkagi väiksem osa sellest.

Usun, et kindel sissetulek on võrdse ühiskonna alus. Oma sissetulekuga saab igaüks ise oma elus iseseisvaid otsuseid langetada. See, et naised teenivad ikkagi meestest vähem, on seega vabaduse küsimus. Näiteks ütleb iga viies naine, et tal ei oleks võimalik lahutust endale lubada. Madalam töötasu mõjutab ka pensione. Naistel on tänapäeval keskmiselt 31 protsenti madalam pension kui meestel. Madalam sissetulek mõjutab ka säästmist; põhjamaades tehtud uuring näitab, et meestel on puhverkapital keskmiselt 1200 eurot rohkem, kui naistel.

Ent sooline võrdõiguslikus ei keerle vaid raha ümber, naised tehakse tihti ühiskonnas väiksemaks, neid ei kuulata ning nende arvamusele ei pöörata nii palju tähelepanu, kui võiks.

Kindlasti on ühiskond astunud mitu sammu edasi, kui võrreldes näiteks 20.sajandiga, kus oli riike, kus naistel ei olnud hääletamisõigust, ent leian, et on veel pikk tee minna. Usun, et minu generatsioonil on head võimalused seda veelgi edendada ning lõpuks jõuda ideaalilähedale.

// Chrisanne Prei 

[meieuhiskond]

Väikeste ja suurte vaimne tervis

Pilt on võetud peaasi.ee koduleheküljelt: https://peaasi.ee/#

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.

Kaks peamist lähenemist vaimsele tervisele on positiivne vaimne tervis ja negatiivne vaimne tervis. Oma postituses keskendun peamiselt viimasele ehk negatiivsele vaimsele tervisele.

Kui vaadata korraks otsa Tervise Arengu Instituudi teostatud uuringutele, siis on positiivne tõdeda, et enamik Eesti kooliõpilasi on oma eluga rahul ja hindab oma terviseseisundit heaks. Probleem algab aga asjaolust, et heaks hinnatud terviseseisundi varjus on suurenenud vaimse tervise probleemide levik noorte seas. Üha sagedamini on noored kogenud depressiivseid episoode, uinumisraskusi ja üleväsimust. Teisalt tuleb mängu ka see nii öelda kurikuulus nutiajastu. Ligikaudu pooled 11-15 aastased noored veedavad koolipäevadel ekraani taga 5 või enam tundi. Omast kogemusest võin öelda, et olen tähele pannud enda puhul teatud käitumismustreid, mis esinevad mul kui olen liiga pikalt ekraani taha jäänud. Olgu selleks siis halb tuju, enesehinnangu langus või üldine negatiivne meelestatus. Muidugi ei saa neid tembeldada vaimse tervise haiguseks, kuid oma roll neil pikas perspektiivis võib siiski olla.

Teisalt oli ja on ka oma mõju Covid-19 pandeemial. Niinimetatud uus normaalsus on meid kõiki proovile pannud, olgu see siis distantsõppe, kodukontori, puuduliku meelelahutuse või mõne muu faktori näol. Kindlasti on inimesi kes naudivad, et saavad teha kõike distantsilt ning on ka neid, kellele on see tekitanud suuremat stressi ja elukvaliteedi halvenemist. Tervise Arengu Instituudi andmebaasist selgub, et 2019. aastal registreeriti Eestis 23 640 uut psüühika-või käitumishäirete haigusjuhtu. Seega ei ole siin oma roll ainult Covid-19 pandeemial. Tulles tagasi selle numbri juurde, siis minu arvates on see üsna murettekitav. Teisalt tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et statistika kajastab ainult neid inimesi, kes reaalselt arsti juurde jõuavad. Aga mõelge vaid,  kui palju tegelikult võib neid abivajajaid olla, kes mingitel põhjustel ei ole arstiabi saanud.

Positiivne on aga see, et paljud vaimse tervise häired on ennetavad, enamik on ka ravitavad. Sel puhul kutsuksin oma lugejaid osalema peaasi.ee korraldatud vitamiinikampaanias. Igal nädalal võetakse fookusesse üks vaimse tervise vitamiini komponentidest.  Samuti jagatakse keskkonnas kasulikke  soovitusi, kuidas oma vaimse tervise tasakaalu parandada. Viis vaimse tervise vitamiini on: head suhted, tasakaalustatud toitumine, puhkus ja hea uni, positiivsete emotsioonide kogemine ning liikumine. Ma ise olen juba seal uudistanud ning kogu kampaania eesmärk on minu arvates väga tabav ja igati vajalik. Seda eelkõige seetõttu, et igapäevases kiires elutempos näiteks minul ei ole kuigi tihti aega rahulikult pöörata tähelepanu oma vaimsele tervisele ja heaolule.

Kampaania kohta leiab lisainfot siit: https://peaasi.ee/vaimse-tervise-vitamiinid/

Kellel tekkis suurem huvi Tervise Arengu Instituudi uuringute kokkuvõtete osas siis panen ka selle lingi siia: https://www.tai.ee/et/tegevused/tervise-edendamine/laste-ja-noorte-tervise-edendamine

Postituse autor: Elis Maria 

[meieuhiskond]

"Anything that's human is mentionable, and anything in mentionable can be more manageable. When we can talk about our feelings, they become less overwhelming, less upsetting, and less scary."

- Fred Rogers

[meieuhiskond]

Lähisuhtevägivald Koroonakriisis

Inimeste varjatud tegusid koduseinte vahel näha ei ole, kuid tihti on need aimatavad.

Kui naabrite vaidlused lähevad aina enam häälekamaks, kui lapse nutt teisel pool seina ei lase millelegi keskenduda. Õues jalutades õhtusel ajal märkad maja aknast pererahva suurt tüli. Ühtäkki tekib mõte - kas inimesed seal kodus tunnevad end ikka turvaliselt? Kas neil on keegi, kes saaks neid vajadusel aidata? Kas neil on mõni muu koht, kuhu vajadusel põgeneda?

Riigikantselei 2020. aasta aprillis tellitud küsitlusest selgus, et viimase kuu jooksul on üle 15-aastastest Eestis elavatest inimestest 4% kogenud vaimset vägivalda ning 1% füüsilist vägivalda oma lähedase poolt. See on hinnanguliselt 44 000 inimest, kes ei tunne end oma kodus turvaliselt. Lisaks on perevägivallast puudutatud nende inimeste lähedased, sh lapsed. 

Koroona viiruse lai levik on nõudnud inimestelt veel suuremat eraldatust üksteisest kui kunagi varem. See aga tähendab, et aina vähem on teada, kui kedagi mentaalselt või füüsiliselt kuritarvitatakse. 2020 aastal vägivalla sagenemist Eestis politsei andmetel oluliselt ei tõusnud, kuid seetõttu kasvas vägivallatsejate jõhkrus. 2019. aastal hukkus lähedase käe läbi viis inimest, 2020. aastal ligi kolm korda rohkem - 14 inimest. See tõus on kahtlemata muret tekitav. Naiste tugikeskused abistasid 2020. aastal 2563 naist, seda on rohkem, kui kõikidel eelnenud aastatel. MARACi (väga kõrge riskiga perevägivalla juhtumitega tegelevasse koostöövõrgustikku) suunati 144 uut juhtumit. 

Üle Eesti töötavad politseijaoskondades ohvriabitöötajad, kes pakuvad tuge ja nõustamist kuriteo, vägivalla või halva kohtlemise ohvriteks langenutele. Kõige suurema osa ohvriabi juhtumitest moodustavad just lähisuhtevägivalla juhtumid. Eelmisel aastal jõudis ohvriabitöötajateni 3313 uut lähisuhtevägivalla all kannatanut. Ohvriabitöötaja pakub kannatanule esmast psühhosotsiaalset nõustamist ning suunab ta edasise abini. Koostöö politsei ja ohvriabi vahel aitab ennetada vägivalla kordumist ning juhtumite eskaleerumist raske vägivallani.

Lähisuhtevägivald on Eestis tõsine probleem, kui näed, või aimad isegi, et kellelgi pole koduseinte vahel kõik kõige rahulikum, siis võid kirjutada veebivestluse teel aadressil palunabi.ee. Hädaohu korral helista 112. Kui oled mures mõne lapse heaolu pärast, helista lasteabitelefonile 116 111.

Oleme üksteise jaoks olemas sellel keerulisel ajal!

Autor: Karmen Raja

[meieuhiskond]

Tänu Koroona viirusele?

Viimane aasta on olnud raske meile kõigile. Juhtunud on palju kuid, miks me alati vaatame tagasi kõigile halvale? “Kõik suured muutused saavad alguse kaosest” - Deepak Chopra. 

12.03.2020 kuulutati Eestis esimest korda välja eriolukord. Sellest ajast on toimunud mitmeid muutusi. Eesti inimesed olid sunnitud olema loomingulised. Arenenud on inimeste kokkamisoskused kui ka üldine tervislik eluviis on tõusnud. Vaatame seda, kui positiivset muutust, me kõik oleme saanud tegeleda iseendaga ja puhata igapäevaelu stressist. Tänaseks küll sooviksid paljud inimesed tagasi naasta toimetamise juurde ja puhkust on ehk liiga palju olnud, kuid alguses oli see ju hea?

Kui mõtleme veel kaugemale, paljud pered, kellel üksteise jaoks aega ei leidnunud on saanud nautida aina rohkem aega koos. See on ju positiivne? Kindlasti on raske olnud peredel, kellel on mitu kooliealist last ja, kes töökõrvalt 24/7 tähelepanu nõuavad aga see on ka lastele palju enesedistsipliini õpetanud, kuidas iseseisvalt toime tulla. 

Kui minna rohkem spetsiifiliseks siis ka palju arengut on olnud tehnoloogiavallas. Nõudlus erinevatele seadmetele on suur ja see paneb tehased kiiremini töötama ja mõtlema. Ka hea?

Hea meel on näha, et paljud asjad on siiski arenenud, kõige halvaga kaasneb ka head. Tore on tõdeda, et Eestlased polegi nii negatiivsed. Mis te arvate? #staypositive

Foto: https://www.dreamstime.com/happy-corona-virus-mascot-design-big-glass-happy-corona-virus-mascot-design-big-glass-vector-illustration-image170692345

Postituse autor: Andra

[meieuhiskond]

Varisemisohtlik meditsiinisüsteem ja kurnatud personal

Pilt on võetud pixabay.com koduleheküljelt: https://pixabay.com/images/search/medicine/

On väga kurb tõdeda, et tänaseks oleme olukorras, kus juba aasta aega väldanud Covid-19 pandeemia on muutnud meie meditsiinisüsteemi varisemisohtlikuks. Olles ise meediast ja tuttavatelt meditsiinitöötajatelt kuulnud lugusid vähestest unetundidest, stressist, personali puudusest ehk olukorrast tänases covid-19 haigla osakonnas, paneb see pehmelt öeldes õhku ahmima. Paraku aga olukorra märgatavat paranemist ei ole veel lähiajal tõenäoliselt oodata. 

Siinkohal teeksin kiire ülevaate, milline on valdavalt olukord meditsiiniasutustes. Nimelt on mitmed haiglad teatanud, et tegelevad koroonapatsientidega plaanilise ravi arvelt. Tartu Ülikooli kliinikumi kriisijuhtimismeeskond on andnud suunised plaanilise statsionaarse kirurgilise ravitöö piiramiseks kuni 50 protsendi ulatuses. Narva haigla kommunikatsioonispetsialist Jevgenia Parve sõnutsi on nad olukorras, kus töötajaid napib ja omade jõududega ei ole võimalik enam toime tulla. Teisalt on mitmed eesti haiglad teatanud ka täielikult katkestatud plaanilisest ravist. Ka Lõuna-Eesti haigla juhatuse liige Arvi Vask tõdes, et: “plaanilist ravi tehakse põhiliselt päevakirurgias ja ambulatoorsel tööl ja neid tegevusi ka täna jätkatakse. See, mis puudutab aga statsionaarset ravi, siis seda vajavaid patsiente kahjuks vastu võtta ei ole võimalik.”  Ei pea olema just igapäevane uudiste jälgija, et mõista kui tõsine on hetkene olukord.

Küll aga, saame ise teha palju ära, et säiliksid haiglaravikohad ning kasvõi osa plaanilisest ravist. Saame anda suure panuse näidates eeskuju maskikandmisega ja teistest kehtestatud piirangutest kinni pidamisega ning mis kohati veelgi olulisem, suhtuda allikakriitilisemalt kõiksugustesse artiklitesse, mis igapäevaselt internetti seoses Covid-19 viirusega, vaktsiinidega jne paisatakse. 

Lõpetuseks toon vastukaaluks ka midagi positiivset välja. Nimelt tänaseks on saadetud täiendavalt mitmetesse meditsiinikoolidesse kiri kutsumaks viimaste kursuste tudengeid appi tööle ja anda  neile võimalus vormistada oma erialane praktika Covid-19 osakonnas. On igati muljetavaldav ja tänuväärne, et nii paljud noored on juba kasutanud võimalust aidata meie meditsiinisüsteemi ja sealset personali. Kindlasti ei ole see lahendus kogu probleemile, kuna koormuse vähenemine sõltub eelkõige ühiskonnaliikmete endi vastutustundlikust käitumisest. Siiski ma usun, et tudengite kaasamine turgutab natukenegi meie tublisid meditsiinitöötajaid. Jätan siia lõppu väljavõtte Tartu Ülikooli kliinikumi kahe arstitudengi muljetest Covid-19 osakonda appi minemisest, mis igatahes minul tegid südame väga soojaks. 

Kadri: “Mõte sellest, kuidas COVID-19-osakondades valitseb töötajate puudus ja ülekoormus, tekitas sellise tunde, et kui ma nüüd ka ei lähe oma tulevastele kolleegidele appi, siis millal veel. Soov ja valmisolek oli juba ammu olemas, kliinikumi üleskutse andis viimase tõuke.”

Gert: “Mina tegelikult juba töötasin kliinikumis, kui see üleskutse tuli. Olin/olen ortopeedia osakonnas abiõde. Põhjuseid on kindlasti mitmeid, miks otsustasin ennast COVID-19 osakonda kirja panna, aga peamiseks teguriks võiks olla uudne väljakutse ja erialane kogemus, mille sarnast enam loodetavasti lähiajal ei pea kogema.”

Täisvarustuses meditsiinitöötajad. Autor: Andres Tennus. https://tartu.postimees.ee/6933307/maarjamoisa-kriisikomisjoni-juht-joel-starkopf-see-on-rank-too-me-naeme-et-haigus-taandub-visalt 

Antud intervjuud saab pikemalt lugeda aadressil: https://www.kliinikum.ee/arstitudengite-muljed-covid-19-osakonnast/ 

Püsige terved! :)

Postituse autor: Elis Maria

[meieuhiskond]

Sissejuhatus, agenda ja strateegia

Meie eesmärgiks on rõhuda sotsiaalsetele probleemidele Eestis ning arutleda nende üle. Samuti tuua välja, mida on seni tehtud või tehakse, et neid murekohti ühiskonnas leevendada. Sotsiaalsete probleemide all peame näiteks silmas kohati väga madalat elatustaset, alkoholismi, madalat iivet, rassikonflikte, kui ka Covid-19 pandeemiast tingitud probleeme.

Teisalt on meie eesmärgiks ka oma blogiga viia rohkem inimesi kurssi ja panna neid tähelepanu pöörama, et millised on meie sotsiaalsed probleemid riigis ning kuidas me saaksime ka ise olukorda leevendada.

Blogi sobib lugemiseks kõigile, kes on huvitatud Eesti ühiskonnas toimuvast ning ka siinsetest murekohtadest. Kui aga siiski täpsemalt määratleda, siis võiksid need olla noored vanuses 16-30, kelle seas on ka kooliõpilased ja tudengid ning, kelle sooviks on Eesti paremaks muutmine