Häppening ehk Üks üksik hunt Tallinna tänaval.

[s6naapteek]

Kallid kaaskannatajad, kodanikud, kolleegid, puhake ka veidi eks. Muidu lõpetate nagu mina, kohe kohe 21, aga surmani väsinud ja järjepidevalt haige. Poole köhimise/lämbumise pealt kunstisaalist põgenemine, et teisi hirmust säästa ei ole just kõige võluvam, aga samas isegi käheda häälega klientide kiituste ja mini-tipi (50 senti ajee täna saab laiata) saamine on päris tore. Kaelad sooja, täiskohaga töötamine ja õppimine üle mõelda (aga elada ka ju vaja...) ning ingverit koguda. Rääkimata c-vitamiinist ja taskurättidest.

Praeguseks aga sukeldun tagasi kirjatöö- ja ülehommetöölekuratkasmakaterveksjõuansaada maailma.

Peace.

Ps: pean mainima, et olen tõesti oma babuška käed pärinud. Mis siis muud kui ehtida geenivara. 

[s6naapteek]

Mis, mis?

Kuidas on nii, et ma suudan selle vähese 24 tunniga, mis iga päev, nädalates ja kuudes on antud õppida stipendiumivääriliselt, anda inglise keele tunde, teha rohkem kui 100 töötundi kohvikus ja olla koduõpetaja?

(võtta arvesse, et autor on hingelt laisk ja looder)

Aga siis ei üllata, kuidas suudan oma ''nädala keskel nädalavahetusel'' ehk 24 tundi puhkust kolmapäevast neljapäeva pärastlõunani kuti lapsepõlvekodus, 10 tundi segamatult magada. 

[s6naapteek]

Aga kõige rohkem meeldib mulle see, kui palju saan veel teha, kui palju unistusi unistada, kui palju lubadusi lubada ja täita, sest ei ole aega alla vanduda ja võtta endalt võidukaid võimalusi. Värelevad käed ja võbelev närv kusagil kõripiiril las jäägu, kuid neisse uppuda ei anna võimalust. Las olla valesti mõned teod ja tagasivõtmatud mõned sõnad- iga läbi astutud asi on ajatu ja kuld, sest mu soontes voolab siis kahekümne aasta kogenematu veri, aga mu ribide taga pesitseb viiekümne aasta läbielatud hing. Veri on mu mõtted-pärani-sisse-ahmin jõud ja hing on mu eksimatu salajane suunaja. Mul on nii palju, mida avada, kompida, haista, maitsta ja lõpuks läbi närida. Süljata võin lugematult, kuid halb maitse ei jää õnneks kauaks. Ja olgu, et ma ei saa lõpuni teada, kes päriselt iga viimse kui piisani olen, aga  see ei olegi nii halb, sest iga kohtumine on üllatus, ükskõik kas suunurgad üles või alla tervitusega. Ja nii kõik ongi ajatu ja kuld ja lõpuks olen mina ka- ajatu ja kuld.

[s6naapteek]

Üksi elamine on alanud. Rahu aeg on alanud.

[s6naapteek]

Hommikul sai poolvägivaldselt ja suure dilemmaga soojade käte vahelt korterisse tambitud, mis päädis siiski sellega, et poole tunni pärast istusin juba bussil maržruudiga kesklinna poole. Taaskord ütlen: oota veidi veel seda 50/50 võimalusega head uudist ja kui ei, siis otsi oma kohta edasi. Mõeldud tehtud, varsti raporteerin. Kloostri kapis on 20 teekarpi ja minu oma üks nendest. Miski punane, mis aprikoosiga maitseb üllatavalt hästi, kihutab loenguruumidest luudesse hakanud külma. On aeg aega veeta võõrkeelsete sõnade seltsis. Õues on hämar ja mul on hea. Sügisene kõledus ja kaamos on ühtpidi oodatud ja siis ka  vihatud. Mõnus kiiresammuline melanhoolia ja mõtisklevad õhtud. 

[s6naapteek]

Seeneuimas hommik meelega ära eksinuna metsas, mille puude vahele mind väikese olevusena tundideks magama jäeti. Kaugel kõigest Nukitsamehe ronkadega okstel. Need on ainsad korrad, kus väike paanika teiste nägudel on seletatav minu ära olemisega.  Turnida mahalangenuil, ronida puudel ning hõõruda ämblikuvõrke ja unistusi täis silmi- patune ja hea. 

[s6naapteek]

Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.

Tõnu Õnnepalu ''Piiririik''

[s6naapteek]

Ma olen ainult mina ja sellest isegi piisab.

[s6naapteek]

Kodus kohvi keetmine katkegu.

Edaspidi ainult tööpostil.

Aamen. 

[s6naapteek]

Ma ise, üks ainus nahk, luud ja lihased, ega hingaminegi olemata ole, istun siis jahedas toas, hallis betoonvalguses, oodates, et korterisse ei tuldaks. Tobedalt taunin teisi, kes aina räägivad kuis parem on siin, seal ja mujal, aga mul on täpselt nii halb ja hea täpselt siin, valge teki peal helesiniste tapeetide vahel.  Ma ei oska ennast sundida, ma ei oska enam eraldada, aga ega see mu enda süü pole. Enam. Nemad aina tulevad, tulevad, tulevad ja selle peale ma ütlen endale ''Ela veidi'' ja elangi.  Võtan koti ja vine endaga ühes, krõbisevad tikud ühes taskus ja kolisevad võtmed teises. Alati kaasas pastakas, aga mitte kunagi taskurätikud semudele ja siis ma näen asju mida tahan ja ei taha. Jaksu pole, jõudu on ja selle peale võtan viimast igast mõttest hämarast.  Ja aina keerutan, tiirutan, sumisen nende ümber. Apsakad, jalaväänamised, sõrmed uste vahel, katki läinud pliiatsisöed ja tühjad välgumihklid. Mõned sajad sinikad sinnahulka. Edukalt lõpetanud teadatundmatud asjad ja ometigi ikka neis kinni. Kasva suureks, vana hing, ükskõik mitu aastat tegelikult veresoontes ja äkki siis on miski edukas. Veider on olla kui kõik veidrused arusaadavad, aga siiski maatriksis. Risti-rästi, segamini.  Aga ma ise ju ka sees risti-rästi segamini, aga täiesti paigas. Korrapära kaoses just nii nagu meeldib.  Elan veidi Oma kaoses Kolmesilmne elevant sõnatult saatmas

[imelineluule]

ma suitsetan ja joon käin baarides ja magan kaua

kõige selle patuse ja maise mõnu juures tahan teenida ka jumalat olla alandlik ja headust täis 21. sajandi looja tütar

täna kirikus jäin magama ehmusin ja tuli meelde et ma valge nõrk ja rämps

[basegame]

[s6naapteek]

Üks asi on saada haiget inimese käest. Teine asi on aru saada, et sina olid see, kes lasi endale haiget teha.  Kätt ennegi enda vastu tõstetud, aga mitte kunagi topeltlöögiga.

[s6naapteek]

Tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi , kes kogub ühele väljale kokku võik need jäljed, millest kirjutatu koosneb. [...] Enam ei saa lollitada selliste antifraasidega, mida korralik ühiskond üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame , et kirjutusele tuleviku tagasi andmiseks tuleb kukutada tema müüd: lugeja sünni hinnaks on Autori surm.

Ronald Barthes. Autori surm.

Mis arvad?

Ma olen tagasi koolis, ma olen tagasi kohas kust ja ka kuhu põgenen, aga ma olen tagasi teisena ning seda ei tohi unustada. 

[s6naapteek]

Aga äkki alustaks siis uuesti?

[s6naapteek]

Punkarid vaatasid pealt pompoosseid aastapäevaparaade ja külastasid oma kehval pensionil elavaid vanaemasid. Nad tulid kopitanud korteritest ja luksvilladest, põlates oma kurnatud vanemate püüdu ''inimese kombel'' elada elu, mis iga päevaga üha ebainimlikumaks muutus. Nad nägid USA agressoreid- ja internatsionaliste Afganistaanis. Oma postkastidest leidsid nad kutseid valimistele, kus osalesid võõrad. Vastavalt soole hüüti neid litsideks või fašistideks ja neilt koguti komsomoli ja ALMAVÜ liikmemakse. Neile jutustati rahvaste sõprusest, kuid nad pidid kartma venelasi öistel tänavatel. Nad nägid ülistatud tööstust, enesehävituskirest hullunud koletist, ja toitsid rotte oma õlgadel... Nad ei suutnud seda alla neelata. Nad pidid selle välja kisendama!

A. Saar  

Subkultuuri võimalikkusest Eestis: Punk 

[s6naapteek]

My only position is to let the reader in on my feelings; try to write in straightforward, jargon-free language; not ovesimplyfy or dumb down my responses; aim to have an idea, a judgement, or a description in every sentence not take too much for granted; explain how artists might be original or derivative and how they use techniques and materials; observe whether they're developing or standing still; provide context; and make judgements that hopefully amount to something more than just my opinion. To do this requires more than a position or a theory. it requires something else. This something else is what art, and criticism, are all about.

Jerry Staltz ''Learning on the job''