I want to be myself but I don’t know who I am anymore
ehk räägin natukene sellest, mis tegelikult toimub
Järgnev tekst ei ole mõeldud halvaga, ma ei kirjuta seda selleks, et kedagi hirmutada või panna teid arvama, et mul ei ole siin hea. Ma lihtsalt tunnen, et pean sellest rääkima.
Võib-olla on mõned inimesed märganud, et ma ei kirjuta enam blogisse, Facebooki lehele, ega vasta eriti mulle saadetud kirjadele. Need vähesed postitused kannavad endas mingit kurbusenooti, kuigi ma üritan neid kirjutada nii positiivselt, kui vähegi võimalik. Kui sul ei ole midagi ilusat öelda, siis pärem vaiki.
Lugesin täna Kätrini blogist postitust kultuurišoki kohta, ja mõistsin, et see vastab täpselt sellele, mida ma praegu läbi elan.
YFU Eesti poolt saadud Ellujäämisõpik defineerib kultuurišokki järgmiselt: “Normaalne reaktsioon nendele suurtele muutustele, millega tuleb kohaneda. Tunned ilmselt suurt sisemist konflikti oma uute ja vanade väärtuste vahel. Võid tunda end eemaletõugatuna, agressiivsena või isoleerituna maailmas, mis ei jaga sinu tegemisi, mõtteviisi, käitumist ja isegi ei “mõista” sind. Füüsilised sümptomid (unisus, tahaks palju ja kogu aeg magada; toiduharjumused on muutunud- sööd vähem või rohkem kui vanasti; nutmine; kergelt haigestumine…) ja ka vaimsed sümptomid (tunned end üksikuna; tüdimus; koduigatsus; kodu idealiseerimine; sõltuvuse tunne; ujedus; vaenulikkus; sotsiaalne tagasitõmbumine; suur mure oma tervise ja turvalisuse pärast; reeglite vastu mässamine; stereotüüpide loomine vahetusriigist…) võivad ilmneda. Enesehinnangu langus on ka väga sage. Tugev ebameeldivustunne vastuvõtva maa kultuuri suhtes, eksisteerimise küsimus: kes ma üldse olen ja miks ma olen?”
Ütlen ausalt, et mina olen praegu selles teises kuristikus. Ühtlasi peavad kõik eelpool mainitud “sümptomid” minu puhul paika.
Mis tunded valdavad kultuurišokis olevat inimest?
Sa tahad hästi palju uusi asju teha, sest sa tunned, nagu sa raiskad oma aega ja sa ei kasuta seda võimalust piisavalt, samas sa ei tee mitte midagi. Sa oled kurb ja sa ei tea miks. Sa tahad nutta. Sa tunned, et mitte keegi ei mõista sind, isegi siis, kui teised vahetusõpilased ütlevad, et nad elavad sama asja läbi. Sa tunned, et sina oled kõiges süüdi. Samas tunned sa, et ka teised on mõningates asjades süüdi. Sa tunned, et sa ei meeldi mitte kellelegi ja et neil oleks ilma sinut lihtsam. Sa tunned, et saaksid üksinda palju paremini hakkama, seega oled oma toas. Sa tahad end tunda vabalt ja tahad olla sina ise, aga sa ei tea enam, kes sa oled. Sa tahad koju, aga sa ei tea, kus kodu on. Sa tunned, et ei saa oma vahetusmaal teha asju, mida sa kodus tegid. Sa tunned, et pead selle aasta ära kannatama, et siis Eestisse tagasi minna ja teha kõike toredat, mida sa enne tegid. Sa tunned, nagu sa üritad täiega ja annad endast kõik, aga olukord ei muutu paremaks. Sulle tundub, et teistel läheb kõik suurepäraselt ja sina oled ainuke, kellel on raskusi. Sa hakkad kahtlema, kas see oli ikka õige otsus. Sa tunned, nagu sa oled maailma kõige halvem vahetusõpilane.
Kuidas erineb kultuurišokk tavalisest koduigatsusest?
Minu isiklik arvamus on, et koduigatsus on otseselt seotud sinu kodumaa ja kodukohaga. Pereliikmete, sõprade ja tuttavatega. Kultuurišokk on aga periood, kus sa ei tea enam, kes sa ise oled ja kus su kodu on. Sa otsid seda ühtekuuluvustunnet, sa tahad tunda end koduselt, sa tahad olla oma vahetusmaa kultuuri ja ühiskonnaga üks. Koduigatsuse puhul tahad sa koju tagasi, sa tahad tagasi tuttavasse keskkonda, kus sa saad olla sina ise. Kultuurišokiga on aga see tunne, et sa tahad olla sina ise, aga sa ei tea enam, kes sa oled. Sa tead, et sa ei ole sama inimene, kes sa olid enne vahetusaastale minekut, aga sa tead ka, et sa ei ole veel 100% uus inimene. Sa ei tunne ennast enam ära, sest sa oled muutunud.
Kuidas kultuurišokiga toime tulla?
Räägi. Lihtsalt räägi hästi palju, räägi oma sõprade ja perega. Kui sa ei tunne, et sa julged oma vahetusperele sellistest asjadest rääkida, siis räägi oma kontaktisikuga, aga püüa ka oma vahetusperega rääkida. Alusta näiteks ainult ühet inimesest, sa ei pea kogu oma perekonda kokku koguma ja siis nende ees mingit kõne pidama hakkama. Mine näiteks oma vahetusõe juurde ja küsi, et kas me saaksime rääkida, mul on hetkel väga raske ja ma tunnen, et ma pean sellest kellelegi rääkima. Jah, ma tean, et igal pool räägitakse, et ära räägi sellistest asjadest oma pärisperele ja sõpradele Eestis, aga minu isiklik arvamus on, et vanematele rääkimine aitab. Muidugi on see kõigi puhul individuaalne, aga minul see aitas.
Samuti kirjuta kõik oma halvad mõtted üles, näiteks päevikusse või lihtsalt kuskile paberile. Pane kuupäev peale ja jäta see sinnapaika. See on möödas ja käes on uus päev. Väga lihtne on halbadesse mõtetesse kinni jääda, aga see ei ole lahendus. Sellisel viisil ei muutu mitte midagi paremaks.
Ära isoleeri ennast oma vahetusperest ja sõpradest. Minu jaoks oli see kõige tavalisem, sest ma lihtsalt ei tahtnud mitte kellegagi rääkida ja ma tundsin, et ma saan üksinda paremini hakkama. Jah, ma rääkisin teiste vahetusõpilastega, aga ma ei suhelnud taanlastega. Sa ei pea isegi kogu aeg nendega suhtlema, lihtsalt ole nähtaval. Kui su vahetusisa vaatab näiteks igal õhtul uudiseid, siis ole temaga samas ruumis ja loe näiteks raamatut. See näitab, et sa oled ikkagi neist huvitatud ja tahad nendega koos olla.
Mõtle sellele, kui väga sa seda aastat tahtsid ja kui väga sa selle nimel pingutasid. Mõtle kõikidele inimestele, kes sind siia aitasid ja kes sind toetasid. Mõtle nendele inimestele, keda sa inspireerid. Mulle on kirjutanud paar inimest, kes ütlesid, et nad loevad mu blogi ja tahavad ise ka vahetusaastale minna. See on ausalt ka maailma parim tunne, kui sa saad öelda, et sa oled kedagi inspireerinud. Need väiksed sõnumid teevad mu päeva nii palju kordi paremaks.
Viimased nädalad on olnud rasked, ja ma sain lõpuks aru, miks. Ma arvasin, et minu jaoks on see kulturišokiperiood juba ammu möödas, aga tegelikult olin ma alles selle alguses. Nüüd loodan, et asjad lähevad ainult paremaks, pärast vihma tuleb alati vikerkaar.
Ühtlasi tahan tänada kõiki inimesi, kes mind on siia aidanud ja kes mind endiselt toetavad! Ilma teieta ei oleks see kõik võimalik ja ma olen teile ülimalt tänulik. Ja aitäh ka supertoetavatele Eesti VÕPidele! Üheskoos suudame me kõike.
Me oleme maailmakodanikud
//////////////////////////////
The following text is not intended to mean harm, I do not write this to scare anyone or make you think that I am not enjoying my time here. I just feel that I have to talk about this.
Some of you might have noticed that I don’t update my blog, Facebook page, or respond to the messages that are sent to me. The few posts that I have made, have a sense of sadness to them, even though I try to write as positively as possible. If you do not have anything nice to say, don’t say it at all.
I read Kätrin’s blog post about the culture shock today, and I realized that it is exactly what I am currently going through.
What is culture shock?
The survival guides that YFU Estonia gave us defines culture shock as follows: “A normal reaction to these major changes, which you must adapt to. Perhaps you feel a great inner conflict between your old and new values. You may feel unloved, aggressive, or isolated from the world, which does not share your thoughts, behavior and does not “understand” you. Physical symptoms (sleepiness, you want to sleep a lot and all the time, food habits are changed- eat more or less than before, crying, getting sick really easily …), as well as mental symptoms (feeling lonely, boredom, homesickness, idealization of your home, coyness, hostility, social withdrawal, a major concern for their health and security, feeling rebellios against the rules, creating stereotypes from your host country …) may occur. Drop in self-esteem is also very common. Strong feeling of discomfort towards the culture of the host country, the question of existence: Who am I and why am I? “
I will say honestly that I am now in the second "hole”. And all of the “symptoms” apply to me.
How does a person experiencing the culture shock feel?
You want to do a lot of new things because you feel like you’re wasting your time, and you are not using this opportunity enough, but you can not do anything. You’re sad and you do not know why. You want to cry. You feel that no one can understand you, even if the other exchange students say that they are going through the same thing. You feel that you are guilty of everything. However, you feel that others are to blame in some cases. You feel like people don’t like you, and that you’re a burden to them. You feel that you can handle things much better on your own, so you’re in your room. You want to feel free and that you can be yourself, but you do not know who you are anymore. You want to go home, but you do not know where home is. You feel that you can not do the things you did at home. You feel that you need to just suck it up and suffer through this year so that you can go back home and to the things you want to do. You feel like you’re trying really hard and that you’re giving all you’ve got but things are not changing. For you, it seems that all the other exchange students are doing perfectly and you’re the only one who has problems. You begin to wonder whether it was still the right decision. You feel like you’re the world’s worst exchange student.
What’s the difference between culture shock and homesickness?
My personal opinion is that homesickness is directly related to your homeland and your home. Family members, friends and acquaintances. Culture shock is, however, a period where you do not know who you are and where your home is. You’re looking for that sense of belonging, you want to feel at home, you want to be one of the culture and society in your host country. Homesickness means that you want to return home, you want to return to a familiar environment where you can be yourself. Culture shock, however, is the feeling that you want to be yourself, but you do not know who you are. You know that you’re not the same person you were before the exchange year, but you also know that you are not yet 100% new person. You do not recognise yourself anymore because you’ve changed.
How to cope with the culture shock?
Speak up. Just talk a lot, talk to your friends and family. If you do not feel that you feel comfortable enough to talk about these things with your host family then talk to your contact person. But try to talk to your host family. Start, for example, with one person, you do not have to gather your whole family and make a speech in front of them. Go to your host sister for example, and ask if you two could talk. Yes, I know that everyone says that talk to your biological family and friends back home about these things, but my personal opinion is that talking to my mom helps. Of course, this is all individual, but for me it helped.
Also, write down all your bad thoughts in a diary or just on a piece of paper somewhere. Put a date on it and just leave it be. That is over and today is a new day. It is easy to get caught in bad thoughts, but that is not going to help you in any way.
Do not isolate yourself from your host family and friends. For me it was what I did all the time, because I just did not want to talk to anyone and I felt that I could do better alone. Yes, I talked to the other exchange students, but I did not communicate with the Danes. But you don’t even have to talk to your host family all the time, just be visible. If your host father watches the news every evening, then sit in the same room with him and read a book, for example. This indicates that you are still interested in them and want to spend time with them.
Think about how much you wanted this year and how hard you worked for it. Think of all the people who helped you here, and who supported you. Think of the people who you’re inspiring with your year. I have received a couple of messages from people, saying that they read my blog and now want to go on exchange themselves. This is honestly the best feeling in the world. These little messages to make my day so many times better.
Final thoughts
Recent weeks have been difficult, and I finally understand why. I thought that I had already been through the culture shock periof, but I was actually just at the beginning. I just hope that things will get better from here on. There is always a rainbow after a hurricane.
Also, I want to thank all the people who helped me get here, and who continue to support me! Without you all this would not be possible, and I am extremely grateful to you. And thanks to super supportive Estonian exchange students! Together we can do everything.
We are citizens of the world
Kadri
